Korja oma kondid kokku

 ...

Kas kont pärast seda, kui ta juba põhjalikult rammuleemeks on keedetud, enam kõlbabki keemiatööstusele, küsivad paljud ühenduses eelseisvate kontide kogumise hoogtööpäevadega.

Tegelikult annab kont koduses majapidamises perenaise supikatlas välja ainult ühe osa väärtusest, säilitab aga keemiatööstusele tarvismineva kondirasva. Harilikul keetmisel on võimatu kondist väärtuslikku kondirasva eraldada, mispärast supist väljavõetud kontide äraviskamisega, põletamisega või teisel teel hävitamisega ka kondirasv kaotsi läheb. Kogumisele kuuluvad seega peamiselt just koduses majapidamises järele jäänud kondi, missugused erilistes rasvaerituskateldes pikemaajalise keetmise järel bensiiniaurus kondirasva välja annavad. Eraldatud kondirasv läheb siis keemiatööstusele, kus sellest valmistatakse glütseriini, oleiini, seepi ja muud. Bensiiniaurus keedetud kont on nüüd rasvast täiesti vabastatud, kuid edasisel töötlemisel saadakse rasvavabast kondist veelgi trükivärvi, kosmeetilisi kreeme, lakke ja mitmesuguseid teisi aineid. 

Arvestades kontide väärtust toorainena, on kontide kogumine kohustuslikuks tehtud ka vastava määrusega, mille järgi kuuluvad kogumisele ja äraandmisele iga liiki kondid ja kondi jäätmed, toorkondid, majapidamisest saadavad kondid, nii rasva sisaldavad kondid kui ka kondid, millest rasv juba eemaldatud.

Nagu öeldud*, jäta meelde ja korja oma kondid kokku!

*15. mai 1942, Postimees

...

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis raamatust, mida loen. Paks raamat, kaks osa, kokku 1000 lehekülge. 

Lugema sattusin juhuslikult, ühe inimese elu ja saatuse vastu huvi tundes. 

2000. aastal ilmus raamat* 100 eestlase elulugudest, mille nad ise siis oma käega ja omas stiilis üles on kirjutanud. 

Projekt "Sajandi sada elulugu" käivitus 1998. aastal, üleskutse saadeti nii kodu- kui väliseesti ajalehtedele. Pöördumises oli öeldud: "See pöörane sajand, raske nii meile kui peaaegu kõigile Euroopa rahvastele, hakkab lõppema. Mida me oleme õppinud? Seda peaks küsima iga päev, iga aasta, iga töö ja tegemise kohta, aga kunagi ei ole aega. .... Me ei saa endist kuigi palju teada, kui vahetame ainult hoiakuid ja arvamusi. See, mis inimest ilmutab, on tema elu lugu. Kokku on see aja lugu ja kogu rahva lugu." (M.Karusoo)

Läksin otsima ühte lugu, leidsin veel mitu, mis isiklikult puudutasid. 

Ema kooliõde.

Elulugu, millega oleme otsapidi samas sugupuus.

Minu esimene klassijuhataja (sünd 1925). 

No see kena laps olin muidugi mina ;) Raamatust olen ma siiski välja jäetud! 

Selline kaart on kodus albumi vahel alles.

Aga kui veel elulugudest rääkida.

Naine, kes sündis minu vanaemaga ühel aastal ja kelle ema oli pärit samast kalurikülast kui minu vanaema vanemad.

Prototüüp tegelasele filmis "Seltsimees laps".

Väliseesti kirjanik, kes hiljem (2017) on ka oma elulooraamatu avaldanud. "Pagulusse",  olen lugenud. Lehekülgi seal on ikka palju rohkem kui need kümmekond elulugude raamatus. 

Nii veel ja veel, igal pool näen mustreid, mis korduvad, raamatus, aga ka tuttavate inimeste elulugudes. 

Sünniaasta on see, mis palju paika pani ja sageli oli valikute tegemine sama hästi kui võimatu.

Päris valus raamat. Kusjuures, mul on vast ainult veerandik (aga mitte järjest) loetud. Ehk sõjajärgsed mälestused on leebemad. Kõige viimane kirjutaja on sündinud aastal 1992, temast eelmised 1985 ja 1977. 

Päris huvitav oleks lugeda ka oma laste kirjutatud elulugusid. Ei tea, millised mäletamised neil kirja oleks panna ja kui paljus need kattuvad raamatus kirjutanud eakaaslaste omadega.

Aga väike lõik tekstist, mille autor on sündinud aastal 1932.

Silma jäi sellepärast, et olen ka õppinud Pärnu 1. Keskkoolis. Just seal oli minu klassijuhatajaks Leida Madison.

** "Eesti rahva elulood", koostanud Rutt Hinrikus.

...

Aga kontide korjamise lugu postituse alguses, minu ajaga ei haaku, aga neile, kellel sünniaasta eelmise sajandi algupoolele, nemad kehitaks õlgu ja imestaks: mida siin imelikku on!

...