*
Kui ma Veidemanni "Järjehoidjas" artiklit Artur Alliksaarest lugesin, tegelikult küll oli see mõtisklus Margit Mõistliku raamatu "On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust" teemal, panin märksõnad oma märkmikku kirja.
Et kui jääb kuskil silma, võtan lugeda.
Nii ma mõtlesin.
Sinnapaika oleks see ehk jäänud, aga kui sügisel pakuti luuleklubis välja Alliksaare looming, tulid kevadised mõtted ja lubadused meelde.
Mingis eluetapis lugesin päris palju luulet, miskipärast mitte Alliksaart. Kui hakkasin koduseid kogusi lappama, Alliksaart sealt ei leidnud.
Nii ma käisingi raamatukogus ja siis tegelesin Alliksaare eluloo ja loomingu lugemisega.
"On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust".
"Päikesepillaja"
Elulooraamat jäi meelde. Pärast selle lugemist mõtlesin*, et nüüd kohe natuke aega ei taha ühtegi biograafilist teost kätte võtta, nii hea oli. Ilus raamat, ja seal oli palju ruumi, et olla ja hingata. Ja lugeda.
Rein Veidemann oma artiklis on öelnud: "... see biograafia ligineb kunstiteosele, mida rõhutab ka Einike Soosaare kujundus. ... See on ühe luuletaja psühholoogiline portree tema päritolu, sugulaste, teekaaslaste ja ajastu taustal."
Luuletusedki jäid meelde. Kuskile alateadvusesse.
Mõni tuli lugedes tuttav ette.
Ühe kirjutasin välja ja õppisin pähe.
Selles polnud algul midagi tuttavat, isegi pealkiri ei öelnud mulle midagi.
Antidolorosum.
...
* Postitus jäi mustanditesse kuu aega tagasi, aga luuletus on senini peas. Peaaegu ;)
* Mõtlesin küll, et pean vahet, aga järgmisena võtsin raamatukogust kaheosalise teose, kus kokku sees 100 elulugu.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar