...
Kui venelased 1944. aastal Tallinna pommitasid, hukkus 757 inimest, 213 sai raskelt haavata ja 446 kergemini. Hävis 1549 ja kannatada sai 3350 hoonet, mis kokku moodustas ligi 30% Eesti pealinna elamispinnast. Umbes 20 000 inimest jäi ilma oma kodust.
Rängalt sai kannatada Harju tänav ja Estonia teatri ümbrus.
Maha põles Estonia teatrimaja... seal oli just alanud balletietendus "Kratt".
Lugesin Wikipeediast.
Aga enne seda käisin Tallinnas, Estonia ümbruses ja vanalinnas.
Aprilli lõpus vaatasin balletti "Õhtused majad". Mahleri muusika, Tiit Härmi lavastatud.
Usaldasin Danzumeest... ja ei pidanud pettuma. Mettele meeldis ka.
Raamatut võiks lugeda, "Õhtused majad", autor Eduard von Keyserling, baltisaksa päritoluga kirjanik, kes nii poolteist sajandit tagasi on õppinud Tartu ülikoolis.
Kuu aega hiljem jälle "Estonias", sedapuhku operett "Lõbus lesk", Lehári muusika ja Andre Heller-Lopesi lavastatud.
Kui vaid oskaks, ma ka analüüsiks etendust, aga pole hullu, "Sirbist" saab lugeda.
Tore oli näha nimiosas külalisesinejat Katrin Targot, meeldis Tamar Nugise osatäitmine, Katrin Karisma suutis nii mõnedki korrad muheluse ja aplausi välja teenida, ja kõik need teised, lava oli tegijaid täis. Ilus õhtu täis laulu ja tantsu!
Aga kui ma siis läbi Tallinna kulgesin, vaatasin linna hoopis teise pilguga kui aasta või paar tagasi.
Korraks mõtlesin, mismoodi näeb välja, kui keegi lihtsalt võtab kätte ja pommitab puruks su kodulinna, hävitab kodu, tapab kaaskodanikke.
1944. aastal jäid ka vanaema ja vanaisa oma kodust ilma. Mida nad tookord tundsid, kuidas suutsid eluga edasi minna?
Mida tunnevad praegu inimesed Ukrainas? Nemad ju ka, elasid oma tavapärast elu, kui ühel päeval tuli venelane ja hakkas hävitama.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar