...
Eile hommikul helises mu telefon. Nokia, seebikarp. Või kuidas neid ilma nutita telefone nüüd nimetatigi.
Võõras number, aga Eesti oma. Olen see, kes üldjuhul ka võõrastele numbritele vastab. Meeldiv meeshääl ütleb: "Tere. Te olete mulle helistanud." No ei ole ma ühelegi võõrale numbrile helistanud, kui nüüd üks annetustelefon välja arvata. Või ma ei mäleta? Tegin väikse uuringu. "Kas firma või eranumber? Firma. Et mis nimeline?" Vastused ma sain. Firma küll, aga nimi oli ilmselgelt täielik pobin. Kindlasti taotluslik. Vahetasime veel paar lauset ja läksime sõbralikult, aga arusaamatuses lahku. Kontrollisin üle oma viimati tehtud kõned, kõik ainult tuttavatele. Kuidas minu number võõrasse telefoni sattus, ei oska arvata. Kui võõrast numbrit guugeldasin, ei näidanud see ühtegi firmat. Mitte midagi ei näidanud.
Õhtupoolikul helistas Rita. Sellisel kellaajal helistab ta ainult siis, kui on midagi olulist öelda. Et mida siis? Selgus, et tema minu numbrit ei valinud, aga ta nägi küll, et tema telefon (Huawei) järsku iseenesest minu numbrile helistab.
Selline nõutav number mul, justkui oleks Tinderis jaganud.
Nüüd on mul mure. Kas ma ikka julgen oma mobiili ID-d kasutada? Sest teatavasti on igasugune häkkimine populaarsust kogumas.
Ma nägin küll, kui "UV faktori" saade sõnapealt tummaks jäi ja siis kodanik Mutin oma hoogsa sõnavõtuga sisse sadas.
Enam ei või milleski kindel olla, kuigi jah, seletust selle kohta siiski jagati.
Lähedases peres oli ka juttu, et mine sa neid häkkerid tea. Huawei ja hiinlased. Mudilane kõrval ei saanud asjale pihta, seletati siis, et hiinlased võivad uurima hakata, mis elu telefoni omanik elab. Mõni tund hiljem kadus mudilane teise tuppa ja kui kuidagi kahtlane vaikus kestis juba pikemat aega, läks vanaema vaatama, mida poiss teeb. Küsis üle ukse, ja sai vastuse: "Sa oled uudishimulik nagu hiinlane."
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar