Tõde ja õigus.... ja valimised

...

Mahtusid mõlemad mu eilsesse päeva.

Mitte et ma valimas oleks käinud, olin selle pea nädal tagasi ära teinud. 

Ma käisin kinos, sain teada, mis on tõde ja kus on õigus... kui üldse on.

Ja kui enne kümmet õhtul koju jõudsin, sukeldusid valimistulemusi kuulama.

Film mulle meeldis, eriti liigutas kõik see, mis oli silmaga nähtav.

Inimesed.

Hooned.

Sood ja mättad.

Vihm ja lumi. Päike ja äike.

Põllud ja kraavid.

Vesine tee läbi märgala, orud ja künkad.

Kaks kuuske kui mälestus kaugetest aegadest... kas ka parematest?

Vargused kaugemas minevikus, metsade omakasulik raie pole mingi tänapäevane avastus.

Kuidas oli kohanimi enne, kui sellest Vargamäe sai?

Kuusikmäe?

Viimase kurbmängu kaks tumma tunnistajat võttis Andres ise maha. 

Kirvega.

Ja ikka uuesti... inimesed.

Noor Krõõt ja noor Andres.

Filmi alguses oli Andrese silmades palju headust. See oli soe pilk, millega ta vaatas.

Oma tulevast kodu.

Oma naist. 

Krõõta, kes ju nooreks jäigi.

Sarnast sooja pilku nägin filmis palju. 

Mingil ajahetkel.

Paljudes silmades.

Krõõt ja Mari.

Vanad saunikud.

Noored vargamäelased.

Hundipalu Tiit.

Oru Pearu.

Andrese pilgust kadus headus kuidagi märkamatult.

Mis asemele tuli?

Väsimus... Kurjus... ?

Kibestumine....

Mingitel hetketel oli ta pilgus palju valu.

Kui Krõõt suri.

Kui ta aru sai, et Vargamäe pole see, kus tema lapsed olla tahavad.

Või kui tundis, et peab alla andma, et on asju, kus tema jõud üle ei käi. 

Isegi kui ta jõu poolest üle on.

Ja kui jumalasõna ka ei aita. 

Mingil hetkel olid ka pisarad. 

Andrese pisarad... 

Olid Krõõda pisarad, olid Mari pisarad.

Pisarad laste silmis.

Ma ise ei nutnud... või siiski korraks läks silm märjaks. 

Isegi ei mäleta, millisel hetkel. 

Ehk siis, kui äng oli hinges taandunud. Kui tuli mõistmine, et aeg oligi selline. Ei olnud Andres eriline omasuguste seas, ei olnud ei Krõõda ega Mari elu tavapärsest erinev. Polnud erandlik ka see, et väikesed kirstud vankrile pandi ja surnuaia poole sõitma hakati.

Või et end tööga tapeti.

Ma ei oska Andrest hukka mõista, kuigi mõni hetk oli filmi väga valus vaadata. 

Lihtsalt, nii oli elu umbes 150 aastat tagasi. 

Ega see elule alla andmine, enesevalitsemise kaotamine, kemplemine või kiuslikkus pole paljude aastakümnete jooksul kuhugi kadunud.

Viha või lausa jõhkrus.

Karmid ajad ja karm ajalugu.

Lugesin huvi pärast vanu ajalehti 1930ndatest ja 1940ndatest aastatest.

Järva Teataja 1943.

"Metsalise jäljed Vargamäe-mail"

Tolleaegne Kassiaru Jaska talu pidaja küüditati.

Hundipalu Tiidu talu põletati, pererahvas mõrvati. Pererahvas, kes ei olnud küll Hundipalu Tiidu järglased, kuid olid Hansenite sugulased.

Süüdistus: varustasid metsavendi toidu ja teadetega. 

Aasta siis oli 1941.

Metsavendadel õnnestus korraldada neile kiriklik matus, seda eeskätt tänu kohalikule kirikuõpetajale, kes end ka metsas varjas.

1948. aastal Elmar Paldra vangistati, vabastati 1956.

1966 - 1969 teenis Saarde koguduses.

Maetud Saarde koguduse kalmistule.

Aga Hundipalu Tiidu järglastest leidsin jälje Rootsist.

Üks Pilvi saadetud foto, kuhu tahaküljele märgitud aastaarv. 

Ja nimi.

1959

Meie ajalugu.

Küllap mõtles ka vana Hundipalu oma talu arendades järeltulevatele põlvedele.

Kus siin on tõde, kus õigus?

Otsides küsimusele vastust, pidi kirjanik valmis kirjutama 5 osa romaani.

Vastus jäi leidmata.

...

Ja siis tulin koju ja sattusin kohe valimiste virrvarri.

Kui juba, siis juba!

Kui palju on tõde meie poliitikas, kui palju õigeid otsuseid?

Kui Andres sai aru, et tõde rääkides ta Pearust võitu ei saa, võttis temagi üle naabrimehe krutskilise käitumisviisi. Asi see magav purjus mees koos tema hobuse ja vankriga oma rukkipõllule kärutada! 

Ja siis tõemeeli kinnitada, et ikka Pearu ise.

Tõeline tõde kõrva sosistatud, tuli sellest lahingust Andres võitjana välja... et siis järgmine jälle naabrimehele kaotada.

Poliitikutel oma krutskid. 

Kasvõi see luukerede värk, kaeva välja, jäta laagerdama... ja õigel ajal lao letile.

Valimislubadusi ei julge ka tõena võtta, neid on ajas tagasi igasuguseid antud.

Ja kui nüüd minu valitud kandidaat riigikogusse ei saa, pole õigust ollagi. Temal ju mitusada häält rohkem kui kolmel tema erakonnakaaslasel, kes riigikogus sees.

Tema jäi välja.

...

Viimased 40+ aastat on minu elus tammsaarelikku tõde ja õigust ikka väga palju olnud. Suvelavastused ja muuseum, lugemiskett ja võistulugemised, kirjaniku nime kandis ühismajand ja kirjanduspreemia.

Või siis lihtsalt "Tõe ja õiguse" päevad.

august 1996

Kõik see on juba minevik, kas kaugem või lähedasem.

Ka valimised on eilne päev.

...