Müstika

...

Sõbrants helistas ja rääkis oma loo.

Telefon viskas pildi taskusse. Proovis teise telefoniga iseendale helistada.... täitsa töökorras. Häält tegi, jutustada sai, aga pilti ette ei võtnud. 

Helistada ei saa, sest kuidas sa leiad, kuhu helistada.

Järgmisel päeval läks teenindusse, rääkis kogu loo ja pani telefoni letile.

Ennäe imet! Pilt ees!

Mul tuli kohe mu raadio meelde. Just paar päeva tagasi viskas pildi eest. Lobises nii, et vähe pole, aga laineid ei näidanud. Katsu sa siis õigel ajal õiget saadet üles leida! Järjejutt siin ja kuuldemäng seal, kuidas sa tunde järgi otsid.

Paar päeva mossitas, ei aidanud juhe välja - juhe seina, ei aidanud on - off nupu klõpsamine. 

Siis ühel hetkel otsustas, et aitab küll. 

Pilt tuli tagasi.

Mäletan, vanasti mõni mehepoeg kurtis, kui kodusest elust juttu tuli. Et pilt on, aga häält ei ole. 

Kui naine mossitas.

Meil seega vastupidine kogemus.

Aga mitte ainult.

Mu köögikell lõpetas tiksumise. Aega ka enam ei näidanud.

Panin talle uue patarei. Ei hakanud tööle, arvasin, et küllap patarei oli aegunud. Ostsin uue, panin sisse. 

Ikka sõnatu. Kuude kaupa.

Nüüd mõni päev tagasi avastasin, et töötab.

Hääl on ja pilt on. 

Mis kõige kummalisem, isegi aega näitas enam-vähem. 

Pole probleemi, panin õigeks.

Nüüd Ritsikas kurtis, et valgus kadus ära, WC ja vannituba puhta pimedad. Pesumasin töötab, boiler töötab, põrand on soe.

Aga muidu kui pimikus, mitte midagi ei näe.

Ma siis lohutasin, et andku aega, küll varsti jälle tagasi tuleb. 

Saab oma valguse.

Et lõpuks on kõigil kõik ok... nii pilt kui hääl, soojus ja valgus, heli ja töötav sihverplaat.

Misiganes.

Nagunii loksub lõpuks paika... või kui ei, siis lihtsalt harjud ära.

...