Mõtlesin, et lähen kaasa suure keeleprojektiga Kõige eestilikum sõna.
Aga ühtegi sõna ei tulnud pähe.
Sõna, mis puudutaks, oleks omamoodi ja kõlaks koduselt.
Täna hommikul äkki teadsin.
Minu sõna on koogelmoogel.
See on minu lapsepõlvest pärit sõna.
Usun, et ka minu lapsed teavad seda.
Aga lapselapsed... ma ei ole kindel.
Mul ei ole enam selliseid mune, millest koogelmoogelit teha. Minu lapsepõlves käisime naaberkülas mune toomas, suure korviga, vähemasti 50 tükki korraga.
Kui Pärna-omadel anda oli.
Neil oli endal parajalt suur pere, neli last. Mida siiski ei andnud võrrelda minu lapsepõlve suvise suurperega maal vanaema juures.
Neil oli endal parajalt suur pere, neli last. Mida siiski ei andnud võrrelda minu lapsepõlve suvise suurperega maal vanaema juures.
Ja tegelikult, nad alati ikka korjasid meie jaoks.
Neid taluõues vabaduses tegutsevate kanade mune.
Pärna rahvaga seostub mul veel see, et pere täiskasvanud armastasid bridži mängida. Meil mängiti ka, aga nagu ei mäleta, et ühise kaardilaua taha oleks sattunud. Või siiski mõned korrad? Neil oli seal peres kolm mängijat, ja hädapärast said kolmel käel hakkama. Meie omad õpetasid minu välja, et kui üks käsi puudu, siis mingi hädine variant. Põhitõed mul siiani meeles, natuke sain ülikooli ajal ka praktiseerida, kui ülemise korruse poisid ühikas puuduvat neljandat otsisid.
Aga praktika oli mul väike ja ega minust suure slämmi mängijat ei olnud!
Koogelmoogel meie moodi tehti munakollasest ja -valgest eraldi. Tassi sees hõõrus igaüks oma kollase koos suhkruga heledaks massiks. Valge löödi sügavamas taldrikud kahvli abil vahtu, ja siis jagati laste tassidesse laiali.
Pisut segamist ja eriline magustoit oligi valmis!
Muidugi, mitte ainult lapsed ei maiustanud, see oli nii, et kui vastupandamatu magusaisu peale tuli, sai igaüks tegemisega ise hakkama.
See suvine pilt seostub mul igal juhul koogelmoogeli söömisega.
Usun, et umbes-täpselt 55 aastat tagasi.
Tundub, et suured sõid seda kollektiivsemalt kui lapsed.
Kusjuures, Enn sõi seda veel nii, et alustas koogelmoogeliga ja lõpetas heeringas söömisega.
Mõnikord kasutati aga koogelmoogeli asemel sõna koglimogli... mis ei kõla sugugi mitte nii ilusasti.
Seega, minu panus projekti on antud!
Koogelmoogel!
Mu meelest kõlab nii eestipäraselt!
Ja kuidagi nagu üldistavalt.
Nii nagu mu jutt sai üks paras koogelmoogel, on see Eesti elu ju ka.
Igaüks saab omale magusa osa ise segada, ja siis lusikaga vahtu juurde!
Aga võib ka kollektiivselt vahustada ja siis seda kokku segatud kraami ühiselt helpida.
Kui liiga magus kokku sai, no siis pole muud kui ampsa heeringat peale!
Kui see ka ei aita ja süda ikka paha... siis lihtsalt polnud õige koogelmoogel.
Siis oli miski koglimogli!
...
11 kommentaari:
Uurisin elu (guugeldasin internetis). Tuleb tõde tunnistada, kogel mogel on üks täiuslikult ja täielikult rahvusvaheline sõna. Tuleb välja, et Eesti on ikka läbi aegade Euroopasse kuulunud!
Aga ikka on ilus sõna, ilmselt just niiviisi - pikkade vokaalidega ning kokkukirjutatult :) Kui olime lapsena haiged olnud ja vajasime kosumist, tegi ema meile kodus suurema portsu koogelmoogelit, mida järjest lusikatäite kaupa iga laps sai ;). Kuna meid oli neli siis ilmselt jäi alati pigem puudu, ent ehk see oligi hea, sest nii ei pidanud pärast hakkama heeringat otsima ;)... Teine asi, mida selgelt mäletan, oli rukkileivaviil, millel oli hapukoor ning peal kuhi hakitud rohelist sibulat.
Aga eestlastel on nii palju häid sõnu, kasvõi kõik need, mis otsapidi mingit heli kirjeldavad - kääksuma, krääksuma, kriiksuma, jorisema, mõmisema, prõmmima, ahhetama jne jne. Väga head nimelahendused on sageli tõlgetes, näiteks Guglunk'i -nimeline tegelane "Kääbikus".
Kui ma vahel harva Pärnumaal külas käies saan onu käest "päris mune", on suur rõõm neist midagi teha. Vanaemal ehk mammal seisis vanasti sahvris alati suur kausitäis oma kanade mune.
Mu meelest ka hea kõlaga sõna! Ja tore teada, et teistelegi tuttav ning mäletamist väärt! Küsisin mõnelt oma lapselapselt, üks oli kuulnud, aga ei teadnud, millega täpselt tegu. Teine ei olnud kuulnudki mitte! Aga nüüd said mõlemad teada, ja küll ma need munad ka leian, et suvel maitse suhu saaksid. Iseasi, kas neile meeldib.
Leivaga on nii, et kui laps mitte midagi pole nõus sööma, siis lõpuks annab ta ikka alla... ja võtab viilu rukkileiba. Heal juhul koos võiga. Hapukoort pole ma pakkunud ;)
Meil õnneks on see magus suutäis kenasti meeldinud ning kuna suvel on ka käepärast käe jõul töötav tore mikser siis vahel tahetakse isegi ise koogelmoogeldada. Aga päris munad oleks muidugi abiks ning suvel vist isegi õnnestuks neid ka suvekodu lähedusest saada :)
Ja hapukoor ning roheline sibul ei läheks küll meil ka praegu kuidagi läbi ;) Seevastu kui suvel otse kusagilt värsket leiba saab, pistetakse küll kohe suur hulk sellest võiga pintslisse!
Päris mune mine küsi Punamäelt🙂 Minu arusaamise järgi see ei tohiks liiga kauge koht olla.
Teadsin, et hobused. Vaatasin: tõesti, mahemunad ka. Peab jalgrattaga esimesele kevadisele rattaretke minema!
Oma külas kuke kiremist enam ei kuule, naabrite oma ei kostu :)
koogelmoogel on tõesti üks ütlemata hea sõna. Kollane ja magus. Lapsepõlvene, aga patustan nüüdki vahel.
Just! Kui ikka magusaisu peale tuleb, siis asi see kokku kloppida ;)
Lahe sõna tõesti. Meenutas kohe mu tütreid, kes poola juurtega noormehele proovisid koogelmoogelit sisse sööta, et kõik eestlased söövad seda. Aga nad ei pannud suhkrut sisse :-D Ainult vahustasid munakollased :-D On ikka tegelased. Ma püüdsin nad pahateo pealt kinni, aga poiss oli juba ilma suhkruta koogelmoogelit maitsnud :-) Pärast keeldus suhkruga maitsmast.
See oli siis nii nagu maiustaks toore omletiga! Kogemus missugune :)
Aga jah, isegi muna juuakse, olen ise näinud! Nii et oleks võinud ju küll maitseda ka :)
Postita kommentaar