Ühe auto lugu

...

Tegelikult, ega ma seda lugu just väga palju ei tea. Need, kes teavad, on juba läinud.

Igavikuteedele.

Kaasaga koos proovisime meenutada, ja on ju pilte, mis ise enda eest räägivad.

Ma ei tea, mis aastal auto tehasest tuli, aga onu Alfi käes oli ta juba 1950ndate aastate keskel.

1956  

Mina oma esimesed sõidud ZIM-ga tegin ehk mingi 7 - 8 aastat hiljem. See oli ikka tõesti mahukas auto, esiistmete tagaküljel olid klapp-toolid, kus me õega istusime, isa ja ema said tagumise istme ja Ilse-Alfi  istusid ees. Nii mitmedki huvitavad kohad said läbi käidud, ja ehkki olen ka hiljem päris palju mööda Saaremaad ringi sõitnud, siis Viidumäe on üks koht, mida mäletan, et meid lapsena viidi ja kuhu ma hiljem pole sattunud.

Ilse ja Alfi olid kõvad rännumehed, sõideti ka kaugemale. Nõuka-ajal tegid nad pikki reise mööda Nõukogude Liitu.
Grupireisid lennukiga, aga mitte ainult.
Tol ajal oli võimalik reisida ka rongiga: turismirongid, kus elati päevi, ehk nädalaidki vagunis, peatustes tehti grupile ekskursioone.
Kaasa mäletab, et nad reisid ka ZIM-ga , võimalik, et just Sotšis olid nad autoga.

Reisid koos, aga käisid ka eraldi, suvisel ajal ei saanud aeda nii pikaks ajaks üksi jätta.
Aed, see oli nende töö ja armastus.

Kuna nii tädi kui tädimees olid mitmekülgsed tegusad inimesed, oli auto ka pigem tarbe- kui luksusese. Kõik see kraam, mida pere oma koduaias kasvatas ja siis turul müüki läks, transportis Alfi autoga kohale. 

Käidi ka mandril müümas, eriti istikuid. Elupuud, mägimännid, jugapuud. Ega tol ajal see ühendus mandriga suurem asi polnud, mäletan juttudest, et Virtsus tuli kord päevi oodata, enne kui praamiga tagasi saarele sai. 

Mandrile minnes oli lihtsam, viletsa ilmaga lihtsalt ei hakanud Kuivastu poole liikuma. Ootasid kodus.

ZIM oli omas ajas ikka eriti uhke ja silmatorkav auto. Nii polnud ime, et mõneski pulmas pruutpaar just selle autoga sõitis. Samas, piltide hulgas ma pulmaehtes autot ei leidnud. Küll aga pilt koos pruutpaariga, ja ega ma nüüd ei tea, kas selles pulmas oli Alfi pulmaautojuht või hoopis isamees... mõlemad ametid olid talle tuttavad. 

Selle kohta, et mina autoga sõita sain, mul pilti pole, küll aga on fotod, kus auto juures seisab koos tädi Ilsega ka Saaremaa vanaema. Küllap oli tegemist sõiduga, mil kindel siht, sest fotod on tehtud küll eri aegadel, aga taustaks olev hoone tundub olema üks ja seesama.

 1960  

Alumisel fotol on seltskonnas ka isa.

Ja siis minu lemmik-foto. Auto kui tank või kui maastur! Igalt poolt läheb läbi, ei loe ei mülkad ega tõkked!

Buss, mis kannul, annab märku, et tegemist on suurema seltskonnaga. Aga kuhu minek... ei oska arvata!

Pilte leidsin veel, aga kahjuks lugusid ei tea. Eks see nii on nende asjadega, et õigel ajal ei oska küsida. Ja isegi kui jutuks on olnud, ega ei mäleta. Sellest on ju juba rohkem kui 40 aastat aega merre voolanud. Inimesed, hooned, autod ajalooks saanud ja mis alles, on ajas muutunud.

...

ZIM oli Ilse-Alfi auto kuskil 70ndate tagumisse poolde. Igatahes, kui meie kaasaga 1975. aastal peale pulmi Saaremaale pulmareisile tulime, sõidutati meid veel selle autoga. Korra käisime isegi metsas marjul, Alfi hommikul viis ja õhtul tuli järele.

Selleks ajaks oli Alfi oma ameti kiirabi autojuhina maha pannud ja töötas kuskil majandis ehitusel. Siis oli ZIM auto, millega ta tööle ja koju sõitis.

Ja  aastal 1977 või 1978 oli Alfil juba uus auto, Žiguli.
ZIM  oli neid selleks ajaks rohkem kui 20 aastat truult teeninud.

...

Fotod tädi Ilse ja onu Alfi albumist.

...