Mis iseloomustab pööblit

...

No ma ei tea, kas see Kersna tõesti nii ütles. Aga kui ütles... ega ta siis ikka ise ka süüst puhas pole.

Mul polnud isegi meeles, et pussitamine oli.

Aga Vahuril, näe, oli täitsa meeles.

Kui ta tõesti nii ütles.

Päris halvasti ikka öeldud.

Mitte et ma end riivatuna tunnen. Suht suva ju... eestlane olen ja eestlaseks jään.

Kui mind eestlaseks loodi.

Aastavahetusel Vabaduse väljakul lauldi ka.

Eestlane olen ja eestlaseks jään.

Hümni ei lauldud.

Ma ei osanud seda märgata. Pole isegi mõelnud, et aastavahetust hümniga tervitatakse.

Tuleb vabariigi sünnipäev, siis küll. Eriti nüüd, kui 100 täis saab.

Uuele aastale oleme tavaliselt ikka õue vastu jalutanud, seal kõlavad paugud ja õhk on täis värve ja valgust.

Hümn on jäänud üksi tühja tuppa kõlama.

Kui see tõsi on.

Et kõik need aastad on kõlanud.

Pööbel? 

Pööbel.

Mida sa siin ikka oskad tahta.

Aga kui nüüd ajas tagasi mõelda.

Üks lugu tuleb meelde. Sellest on küll juba 10 - 15 aastat möödas.

Aga ilus lugu.

Teismelised vaatasid muusikatunnis videot üldlaulupeost. Ja kui tuli hümn, tõusis klassi kõige pujäänakam poiss püsti.

Siis tõusid teised kõik ka.

Seisid, kuulasid hümni ära. Kaasa ei laulnud.

Kuulasid lugupidavalt.

Kui hümn lõppes, siis istusid.

See lugu tuleb mul alati meelde, kui televiisoris või raadios hümn kõlab. Tunnen, et pean ka püsti tõusma.

Teine lugu veel.

90ndate algul, laulupeol. Kui lauldi hümni, siis ka kõik tõusid püsti. Kuulasid. Või laulsid kaasa.

Ja kui hümn lõppes, siis kõik plaksutasid.

Lihtsalt, tookord oli nii.

Mõnikord tuleb leppida, et asjad on nii nagu nad on.

Ja kui midagi teisiti läheb.... mis siis ikka. 

Aga ülbitsemine on vastik.

Saade... saade oli hästi tehtud.

...