Jõuluaja järelkaja 5

...

Jõulukontserdid

Kui ma hetkel annaks jõulueelseid lubadusi, siis oleks kindlasti kirik ja kirikukontsert nende hulgas. 

Õnneks on kirikute uksed aasta läbi avatud. Juba pikka aega on mul tunne, et tahan minna. Ehk juba aastast 2013, kui koos isa lahkumisega tuli kirik mu hingele lähemale. 

Jõulukontsert oli. Kui lugesin kutset valla eakate jõulupeole, panin nimed kirja.

Ja ei kahetse.

Oli ehtne jõulupidu. Pakuti jõululõuna. Räägiti sooje sõnu. 

Kirikuõpetaja rääkis jõulujuttu. 

Lauldi.

Oli kohtumisi vanade tuttavatega... aga ka jutuajamisi lausa võõrastega. 

Koolilapsed esinesid. 

Laulsid, tantsisid, mängisid pilli.
Koolilastelt jõulukontsert.

Ja oli ka kaugemalt kutsutud esineja.

Selline jõuluajale kohane... tule, õeke, sõidame koju. Ja teised laulud.

Ervin Lillepea.

Jõuluõhtu outfit

Appike, ma isegi ei tea, millest peab rääkima! Kui pilte outfit`i kohta guugeldasin, näitas peamiselt pikki peenikesi jalgu.  Oli ka mõni kõhuosa. 

No igatahes saan aru, et tegu peab olema mingi väljanägemist või riietust iseloomustava terminiga. 

Et mis seljas on?

Ma käin küll äärmiselt igavalt riides :)

Aga mul on alati turvaline tunne, kui sall kaela ümber on.

20.12.2017

See eest on mul hetkel pooleli projekt: vanadest kampsunitest uus. 

Ehk tuleb midagi põnevat välja, esialgu on asi liiga poolik, et näidata. 

Ehk on mul järgmisel jõuluõhtul siis äge outfit!

Lemmik jõuluseik läbi aegade

Olen selle kirjutanud, tõstan ta nüüd siia ka.

See meenutus on pärit jõulueelsest ajast 1992. Vanaema veel elas, tema juurest ma rongiga tulin. Kaasa pidi olema jaamas vastas… aga ei olnud. Ja edasi siis meenutus.

……

Olin jaamas, oli pime, R-i mitte kuskil. Kell oli 21.30. Umbes 15 km jalgsi astumist. Läbi paksu ja pimeda metsa.

Ega midagi, astuma ma hakkasin. Üks pikakasvuline meesterahvas rühkis ees, 2 prisket pakki käeotsas. Jõudsin talle järele ja sattusime kuidagi jutule. Selgus, et tegu on ameeriklasega, kes kohalikus arenduskeskuses konsultant.  Ja kes umbes samadel põhjustel kui mina pidi jalgsi rännaku ette võtma. Ainus vahe - tema sihtpunkt oli kilomeetreid lähemal.

Eesti keel oli tal viletsavõitu (ta oli Eestis olnud 4 kuud). Aga meil oli väga lõbus, tema kehv eesti keel ja minu veel kehvem inglise keel. Kogu situatsioon tundus väga naljakas – käia peaaegu kottpimedas Eestimaa metsas võhivõõra meesterahvaga, kes pealegi on ameeriklane – ja rääkida pidevalt teineteisest mööda. 

Nii me siis marssisime tunnikese või veidi rohkem. Aga siis tuli üks auto, tegi kannapöörde ja korjas meid peale. Keegi ikka avastas, et pidi vastu tulema.

Hilisemad selgitused, no et leidsin võõra mehe, kes osutus ameeriklaseks, juhuslikult metsast, jäid õhku rippuma. Eks neid oligi raske uskuda.

Nojah, 1992.aastal meil veel välismaalased nii igapäevane nähtus ei olnud. Eriti öösel ja suvalisel metsavaheteel.

6. detsember 2017

Traditsioonid, mida tahaks proovida

Jõuluaeg nüüd läbi, raske tagantjärgi mõelda. 

Aga kui ette mõelda... polegi enam teab mis kaugel, juba 11 kuu pärast algab taas uus jõuluaeg. Ehk varemgi.

Kui annaks ette lubaduse... siis olekski see, millest juba rääkisin. 

Kirik.

Käia kirikus, käia erinevates kirikutes, käia kohe mitu korda ja erinevatel põhjustel. 

Kuulata jumalasõna, kuulata muusikat. 

Kuulata vaikust ja lihtsalt olla.

Jõulukaart Pilvilt... 11.12.1989

Ma luban, et järgmistel jõuludel ma...

Järgmisel sellepärast, et eelmiste suunas pole enam mõtet lubada.

Luban, et olen vähem tundlik, ei solvu ja tujutse. 

Proovin ennast rohkem kõrvalt vaadata.

Viimane teema oli HÄID JÕULE.

Ma olen nüüd jõuludest nii palju rääkinud, ma soovin kõigile head uut aastat. Täna veel võib, homme-ülehomme ka. Siis tuleb leppida, et uut aastat enam pole, on lihtsalt aasta 2018.

Head uut aastat!

Pühadekaart tädi Atsilt, aasta siis oli 1965.

...