Vana ja viltu

...

Vanad majad on täis lugusid.

Lihtsad lood ja keerulised lood.
Lood kooseludest ja lahku kasvamisest.
Igapäevalood ja tähendusega lood.

Lood, mida tahetakse jagada, ja lood, mis jäävadki saladuseks.

Vanad majad varjavad saladusi.

Sel nädalal kohe kaks lugu. 

Vikerraadios järjejutuna "Savimäe" ja Kurgjal etendus "Midagi on viltu".

Raadios siis katkendid Rein Põdra hiljuti ilmunud romaanist "Savimäe". Lugu Svenist, kes saab ootamatult päranduseks vana talu. 

Raamatut lugenud ei ole, aga huvi tekkis.

Carl Robert Jakobsoni talumuuseumis Kammerteatri etendus Valdur Mikita/Ott Kiluski "Midagi on viltu".

Üks suvine päev ühel Eestimaa taluõuel tõmbub loojasse. Täpselt nii nagu kunagi varem, viiskümmend aastat tagasi. Õue peal toimetavad kaks meest, mõlemad omas ajas, kuigi samas ruumis. Ruumis, kus kõik on unenäoliselt, lausa painavalt tuttav. Seal on viltused aiad, välipeldik ja takjapõõsad nagu sadades teistes õuedes. Mehed mööduvad üksteise lähedalt, peaaegu riivavad teineteist, kõnnivad üksteisest koguni läbi, kuid ei kohtu päriselt, sest ajamüür ei lase. Isa rääkimas oma pojast, keda ta veel näinud pole, ja poeg, rääkimas oma isast, keda ta enam näha ei saa...

Tekst siit.

Midagi ühist neis kahes loos... kuigi jah, "Savimäest" vaid katked kuuldud.

Mõlemas teoses tahab eelmine põlvkond, et neist rohkem teada oleks. Et midagi nende elatud eludest ja mällu kuhjunud teadmistest kellelegi edasi saaks antud.

Isa (etenduses) loeb makilindile oma varjatud saladused.

Savimäe peremees kirjutab märkmed paberile.

Mis saadud teadmisega peale hakata?

Mis muutub, kui info on poolik, kui pole märki ei aastast, kuust ega päevast? Või vastupidi, kui kordub ainult info... et just täna on see päev.

Mida annab tagantjärgi tarkus?

Mõnikord piisab sellest, et oled loo lindile rääkinud või paberile kirjutanud. On see üldse oluline, et sõnad kohale jõuavad. Või kui jõuavad, siis kelle jaoks on see oluline... sellele, kes rääkis? Või sellele, kellele räägitakse?

Ma siin ka kirjutan, ja tugev tunne, et see ongi kõige olulisem.

Minu jaoks.

Aga vana ja viltu on minu teema. 

Seepärast need kaks kokku saidki kirjutatud.

Kahe talu lood. 

Me näeme asju erinevalt, ometi kõik kordub.

Lugemata raamatust pikemalt rääkida ei oska.
Loen läbi.

Etendus... etendus mulle meeldis.

Tekst Valdur Mikita ja Ott Kilusk.

Mängisid Indrek Taalmaa ja Lauri Kink.

Räägime uutest sõnadest ka.
Sünesteesia. Mitmiktaju.
Sedapuhku.
...

Lugu teemasse "100 head asja".

Kuuekümnes.

Suvelavastused.
...