Eile mitu korda raadiost kuulsin.
Hirmuäratavat ilmateadet.
Mis täna kõik ees ootab.
Kui mitte hullem, siis vähemasti sama hull, kui Soomes mõned aastad tagasi.
Mind siis Soomes ei olnud, mina ei tea, kui hull seal oli, aga ette kujutada oskan.
Kujutluvõimega on mul kõik korras.
Kui hommikul ärkasin ja elekter ära läks, kujutlesin juba ette, milline torm õues on. Panin vihmakuue ja kampsuni koridori valmis. Et hea kohe võtta, kui kiireks läheb.
Kiireks läheb mul tavaliselt alati.
Edasi kujutlesin ette, kuidas bussiga tööle kulgen.
Tee kõik murdunud puid täis.
No ja siis, kui kaasa mulle kell 12 vastu tuleb... päris kindlasti lööb tuulehoog garaaži uksed kokku, auto saab paugu ja enam ei liigu.
Juba pidasin plaani, kas üldse minna. Nagu ilmahoiatus ütles, et õigem on kodus püsida.
Üllatus oli suur, kui õue astudes avastasin, et ilm suht soe ja tuulevaikne on.
Mina oma kampsuni ja tormijakiga.
Elektrikatkestus kestis 6 - 7 tundi ja vooluta ei saanud tööl peale koristamine midagi teha.
Asi seegi... seda enam, et koristamise käigus sattus pihku üks kunagi kusagilt välja lõigatud info.
Aastaid tagasi.
Miks ma seda nii kaua alles olen hoidnud?
Küllap seepärast, et oleks, mida täna leida.
Julgegu keegi öelda, et miski siin elus on juhuslik.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar