Kes otsib, see leiab

...

300 meetrit mereni.

Kui ma ööbimiskohta valisin, siis tundus see kuidagi väga oluline.

Loomulikult tahtsime kohe esimesel päeval merd näha.

Otsisime rada, et mereni jõuda.

Nojah, meri küll, aga tee kehvavõitu ja traat ka ees. 

Selles, et saarlased on mitte ainult  külalislahked, vaid ka nutikad, veendusime ikka ja jälle. 

Siis ka, kui rada mereni avastamas olime. 

Kui vanasti roniti okastraadi alt, siis tänapäeval pole vaja end alandada, kõik tõkked on ületatavad.

Isegi siis, kui okaste asemel elekter traatides.

Ei pea roomama. Saab sujuvalt üle.

Harjumused on kiired tulema.

Hiljem kalmistul ka, üldse polnud tunnet, et tahaks väravast minna.

Kui juba trepp, siis ikka üle.

Aga see on teada tõde, et kes otsib, see leiab.

Juba kolmandal päeval oli otsetee mereni leitud. Tuli lihtsalt alustada mitte 10 meetrit paremalt, vaid 10 meetrit vasakult.

Mitte et esimese päeva tee vilets oleks olnud, aga otse sai kergemini ja kaugemale.

Öömaja?

Öömaja on villa Mariett... veel viimased tunnid.

Mönus koht!

...