Kui koju tagasi jõudsime, olime omadega ikka juba päris läbi.
Või nagu vanarahvas arvas ütelda: läbi nagu Läti raha.
Kui koju jõudsime.
Pikk päev selja taga.
Hommikul 8 paiku startisime ja pisut enne keskööd tagasi.
Sai käidud Lätis.
Kuna minul lasus kohustus marsruut paika panna ja vajadusel kaarti lugeda, siis läks nagu läks.
Mina ise olen rahul, mis sest, et kaarti lugeda ei oska.
Igatahes oli must rohkem asja, kui sellest pisikesest mehhanismist, kes peale seda, kui mõned korrad ristmikul kraaksatas, et pööra paremale või sõida maha teisele teele, jäi solvununa vakka... kui mitte arvestada mõningad kommentaarid kiiruse ületamise kohta, ja seda olukordades, kus isegi minu arusaamade järgi oli kõik kontrolli all.
Aga plaani said kirja:
1 muuseum
1 loss
1 sadamalinn
1-2 kaubanduskeskust...
ja plaan sai peaaegu et täidetud.
Peaaegu... kaubanduskeskused olid lahjavõitu, loss remondis, sadam tagasihoidlik ja lisaks mugavusteta maanteed, mis tähendas, et siin remont ja seal remont.
Aga tõesõna, see mind ei seganud.
Mu meelest oli kõik super-hea.
Linn, mis asub korraga mere ja jõe ääres.
Salacgrīva... Salatsi.
...
Edasi muuseum.
Muuseum, mis tutvustab vabahärrat, kes sinnakanti pardijahile kutsuti, seal mõisaomaniku tütresse armus ning 1744. aastal lähikonna kirikus ka laulatati... seega, kus vabahärrale tema elu helgeimad hetked osaks said.
Nii on Dunte mõis Liivimaal tihedalt seotud Münchhauseni lugudega ja praegu asub selles mõisas Karl Friedrich Hieronymus von Münchhauseni muuseum.
...
Edasi loss.
Igate loss. Sisse ei saanud, sees oli remont.
Ega me väga kippunudki.
Vaatasime väljast, imetlesime parki.
...
Nimekirjaväliselt ka üks kirik.
Igates baznīca.
Igate kirik.
...
No ja siis need kaubanduskeskused ja teede remont.
Natuke nii nagu meilgi, aga ikka nagu viletsam.
Vähemasti teed, nii need, mis üles võetud, kui ka need, mis üles võtmata.
Aga vahet pole, tore oli ikka.
Söömas käisime ka.
Bistroos... aga mitte ei mäleta, kus linnas see oli.
Vist Valmieras, sealt liikusime tagasi.
Mida siis kokkuvõtteks ütelda? Eks ikka... ei saa me läbi Lätita :)
...
Aga plaani said kirja:
1 muuseum
1 loss
1 sadamalinn
1-2 kaubanduskeskust...
ja plaan sai peaaegu et täidetud.
Peaaegu... kaubanduskeskused olid lahjavõitu, loss remondis, sadam tagasihoidlik ja lisaks mugavusteta maanteed, mis tähendas, et siin remont ja seal remont.
Aga tõesõna, see mind ei seganud.
Mu meelest oli kõik super-hea.
Linn, mis asub korraga mere ja jõe ääres.
Salacgrīva... Salatsi.
...
Edasi muuseum.
Muuseum, mis tutvustab vabahärrat, kes sinnakanti pardijahile kutsuti, seal mõisaomaniku tütresse armus ning 1744. aastal lähikonna kirikus ka laulatati... seega, kus vabahärrale tema elu helgeimad hetked osaks said.
Nii on Dunte mõis Liivimaal tihedalt seotud Münchhauseni lugudega ja praegu asub selles mõisas Karl Friedrich Hieronymus von Münchhauseni muuseum.
...
Edasi loss.
Ega me väga kippunudki.
Vaatasime väljast, imetlesime parki.
...
Nimekirjaväliselt ka üks kirik.
Igates baznīca.
Igate kirik.
...
No ja siis need kaubanduskeskused ja teede remont.
Natuke nii nagu meilgi, aga ikka nagu viletsam.
Vähemasti teed, nii need, mis üles võetud, kui ka need, mis üles võtmata.
Aga vahet pole, tore oli ikka.
Söömas käisime ka.
Bistroos... aga mitte ei mäleta, kus linnas see oli.
Vist Valmieras, sealt liikusime tagasi.
Mida siis kokkuvõtteks ütelda? Eks ikka... ei saa me läbi Lätita :)
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar