Kui ma oma sugulasest kolleegile märku andsin, et näe, ämblik meie laua peal, sain tähenduslikus toonis vastuse.
Jah, ma nägin, tuli sinu raamatuvirnast.
Järelikult minu ämblik.
Et ma nagunii plaanisin teda seljatagusele lillepotile suunata, siis nüüd seda enam.
Kui juba oma.
Minu raamatute vahelt.
Sirutasin käe lauaservale lähemale.
Päris lähedale ei jõudnud, sentimeetrit 4 - 5 jäi puudu.
Ja siis ta hüppas.
Laua servalt minu käe peale.
Kohe näha, et tema ka teadis, kes on oma.
Omanik.
Loodan, et ta on rahul keskkonnaga, kuhu ma ta suunasin.
Pildil olev ämblik pole see, kes täna.
Kes täna mu käele hüppas.
Aga ka minu oma.
Nagu kõik ämblikud, kellega eluruumi jagan.
Nüüd juba needki, kes tööruumis.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar