Vaskkohvikannu jätan vahele.
4. lugu raamatus on "Saan".
See tuletab mulle meelde 2014. aasta algul antud lubadust. Et teen ühe sõidu hobusega... aga kindlasti mitte ratsa.
Hobuseaasta tähistamiseks.
Lubaduseks see jäigi.
Aga saanisõitu võin küll meenutada. 40 ja rohkem aastat tagasi, aastavahetuse paiku.
Tol ajal oli külas veel mõni hobune.
Tol ajal oli talvel lumi ka maas... enamasti.
Ja siis läbi hämara metsa, hobusel kuljused kaelas.
Siiamaani mäletan!
Meid oli seal saani peal ikka üksjagu.
Noored ja ägedad nagu me tol ajal olime!
Ma ei tea, kas see saan oli sama, mille ette mõned aastad hiljem traditsioonilise pulmapeo käigus peigmehel tuli hobune rakendada. Igatahes hakkama ta sai, isegi väike tiir pulmamaja juures sai ära tehtud.
Olid ajad.
Lugu raamatus räägib saanist ja saanisõidust.
"Saan on kõrge seljatoega sõiduregi."
"Saaniga sõitma minnes istuti tavaliselt heina- või põhukottidel, hiljem ka istelaual."
Väga oluline roll oli saanitekil.
Sellel sõidul saanitekki polnud, valge voodilina oli pruutpaarile riiete kaitseks alla laotatud.
"Talv oli uhketeks pulmasõitudeks muidugi sobivam aeg kui suvi."
Polnud sel suviselgi sõidul häda midagi.
Polnud sel suviselgi sõidul häda midagi.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar