Mõtlesin, et jätan selle loo vahele.
Raamatus on ta number 5 all.
Rehielamu.
Üks tõeliselt vana ja just eestlastele omane.
Majatüüp, mis meie mail vastu pidanud ligi tuhat aastat.
Ühel pool rehetuba, teisel pool kambrid.
Mõtlesin, et jätan vahele... et ega nagu ei teagi midagi.
Aga midagi ikka on.
Usun, et naabertalu, kus elas lapsepõlvesõbranna, oli rehielamu.
Ja kaasa meenutas üht oma lapsepõlvekodu, kus nemad magasid reheahjul.
Pildidki tehtud tema lapsepõlvemailt.
Tema vanaema ja vanaisa kodumaja.
Ühes otsas kambrid ja teises rehealune.
Sama majaots vähemasti 50 aastat varasemast ajast.
Me ikka käime peaaegu igal aastal tiiru sealkandis.
Vigala-mail.
Vaatame, kuidas vanad hooned ajahambast näritud saavad.
Panevad küll vastu, aga vajuvad aasta aastalt ikka rohkem kühmu ning katki.
Hõredamaks.
Lagedamaks.
Tegelikult, minagi mäletan neid aegu, kui vanad veel sees elasid.
See oli talu, kus "vesi oli sees". Igavesti lahe, välisuksest sisse ja kööki, ja köögis kohe vasakul, ukse juures, oli pump.
Selline tavaline, üles-alla-üles-alla.
Minu jaoks ikka täielik ime, meie vanaema-vanaisa juures joosti ämbritega üle õue kaevule.
Kui vett oli vaja.
...
Ja veel mõned tuttavate tuttavad eluhooned samas külas.
Kah selline rehielamu tüüpi kodu.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar