reede, 15. august 2014

Külgkorviga ja külgkorvita

...
Kuulasin Ööülikoolis lugu kadunud asjadest.
Asjadest, mis ei tule kunagi tagasi.

Ajast, mis jäädvalt möödunud.

Külgkorviga mootorratas näiteks.

 

 Kunagi oli aeg, kus meie pereski oli selline sõiduvahend.
 

 Kiivrit ei kanna, aga mingi suur ja soe rätik on mulle küll pähe seotud....


Nagu ikka, korraga satuvad kokku erinevad killud, mis hakkavad tervikut kujundama.

Pildid, mis paar päeva tagasi taasvaatamisel olid.

Fotod 30ndatest.

 Kes pildil, ei tea, ei tunne. Foto vanaisa-vanaema albumist vist.
  
Onu-Pärni ja sõbrad.

Ja siis sattus see saade.

Ja vanu raamatuid edasi-tagasi tõstes Kalender 1965, kus H.Taidre artikkel "Mootorratas on..."
 
"...Ka linnatänavatel puistab saabuv hommik elevust. Koos sõidu- ja veoautodega sõeluvad vilkalt  üldises liiklusvoolus helerohelised IŽ-id, tumepunased "Jawad", tömbininalised motorollerid ja õige tillukesed mopedid...
... Aastal 1923 oli Tallinnas 91 mootorratast, 1933 - 300, 1938 - 541 mootorratast..."

Edasi on lugu valutehase "Pioneer" noorest lukksepast Toivost, kest unistas mootorrattast. 
"Töökohast Toivole antud tõend mootorratta ostmiseks järelmaksuga ja 248-rublane osaline sissemaks tegid Toivost mootorratta omaniku."
Juba esimene sõit lõppes õnnetult, kokkupõrge... sõber Jüri kukkus ja suri saadud vigastustesse. 
Toivo müüs oma ratta juba järgmisel päeval.
Ja nagu ütleb artikli autor:
"Mootorratturitega toimunud õnnetused lõpevad tavaliselt raskete tagajärgedega. Puudub ju mootorrattal sõitjal kukkumisel igasugune kaitse. Välisriikides on väga levinud ja isegi nõutav, et mootorrattur ja kaassõitja kannavad peas kaitsekiivreid... Jääb arusaamatuks, miks meil ei toodeta ega kaubastata vastavaid kiivreid."

Ma mäletan neid pisut hilisema-aegseid kiivreid küll. Või mis mäletan, koduski üks selline olemas, kallid sugulased jagasid vanavara... et lapsukestel tore mängida.
Seisab teine ja ootab mängijaid.

Onul oli rollerisõidul metsameeste kiiver, pisut peasõbralikumaks kohendatud. 
Hiljem, kui rolleriga enam ei sõidetud, kasutati seda kiivrit lehmalüpsil, kaitsevahend vehkleva sõnnikuse saba vastu.

...
Lõpuks veel üks teadmata-tundmata pilt, seegi tõenäoliselt 70-80 aastat vana.
Märk sellest, noorus on ilus aeg, oli siis ja on ka nüüd.

...
Tegelikult oli see lugu juba ammu alustatud, täna püüdsin otsad kokku tõmmata.
...
Ja leidsin veel ühe postituse.
Asjadest, mis tagasi ei tule.
...

Kommentaare ei ole: