...
Tegelikult läheb vaevaliselt.
100 head asja...
Tasapisi siiski.
Kümnes hea asi.
Mõte tuli Fb-s, seal loodi uus kogukond.
Vanad fotod.
Et vaatame pilte ja tuvastame.
Mina olen selline kadekops, mina hoian endale, Fb on liiga avalik koht.
Naudin neid hetki, kui oma pildivaramus ringi kolistan.
Kusjuures, ega ma neid kõiki õieti tunnegi...
Seda põnevam on mõelda, et kes... ja millal?
Esimesel pildil on vanaisa vennanaine Klaara, grupipildil üks on vist vanaema.
Aga muidu... lihtsalt ilusad inimesed.
Minevikust.
...
2 kommentaari:
Kahju, et meie muuseumid ja arhiivid tegelevad sedavõrd vaevaliselt oma fotokogude digitaliseerimisega. Veelgi nutusem on seis katalogiseerimisega - paljudel juhtumitel asjatundmatu ja vist ka mõnikord ilmselt ka harimatute inimeste poolt tehtud. Viimane väide puudutab küll kogemuslikult Eesti Rahva Muuseumi. ERM-is on muuseas näiteks hoiul Ambla fotograafi Jakob Bockmanni üle 10 000 negatiivi. Enamus neist ateljeefotod. Kes seal mu ikka ennast jäädvustamas käis kui ümberkaudsete valdade elanikud,
kellegi vanaemad-vanaisad ja muidu sugulased.
Ühest küljest ma hindan paberit ja paberile pandut... teisest küljest: kui kõik oluline, huvitav või põnev, mis on paberil (fotod, raamatud, dokumendid, teatmeteosed jne) oleks ka internetis, siis kui tohutud võimalused see annaks materjale lihtsa vaevaga kätte saada. Nii et arenguruum on suur, ja oskajaid inimesi, kes seda tööd teevad ja süsteeme loovad, päris kindlasti napib.
10 000 negatiivi... see kõlab tõeliselt aukartust äratavalt. Küllap on aeg juba nii kaugele tiksunud, et tuvastamise võimalused on võrdlemisi õhukeseks kahanenud. Minagi ei tunne ära vanadel fotodel oma vanaema vanaisa lähedasi ja sõpru, just täna otsisin üht pilti, et Rootsi saata ja küsida. Grupipilt minu ema lapsepõlvest.
Postita kommentaar