Minu kriminaalne elu

...

Kõik sai alguse Kallest.

Kalle Blomkvistist.

Veri! Ei mingit kahtlust!

Üks minu lapsepõlve lemmikraamatutest.

Selles oli nii huvitavaks kirjutatud igapäevaelu kui ka sulaselget kriminaalsust. 

Lugu sellest, kuidas lapsed oma elu põnevaks mängisid ja kuidas elu ise oma kurjemat külge näitas.

Teiste raamatute kõrval on "krimkad" jäänud minu elu oluliseks osaks. Alles eile leidsin riiulist "Vereteemandid", raamatukogu raamat.

Ma ei mäletanud, et see minu käes on, isegi seda ei mäletanud, kas loetud või lugemata.

Vaatasin sisse... võõras.

Hakkasin lugema, ja kohe teadsin.

Nii algus kui lõpp tulid meelde, mis seal vahepeal... täpselt ei mäleta.

...

Aga mitte raamatutest ei tahtnud ma kirjutada.

Hoopis televisioonist ja filmidest.

Valikud kipuvad ikka sinna kuritegeliku poole. 

Hetkel kolmas krimisari "Kuritegu" ETV-s.

Kuskil 10 minutit enne lõppu tunnen, et rohkem ei jaksa. Pinge on nii üles kruvitud, et vajan natuke aega. 

Et edasi vaadata. 

Hoopis rahulikum on  "Hercule Poirot".

Isegi uinutav.

Kõik toimub tasapisi ja pikkamööda. Sobib minu aeglase kohmitsemisega.

Pole hullu, kui loetud minutid hiljem teleka ette jõuan, midagi olulist pole juhtunud.

Ometi on huvitav vaadata, teatud määral põnevgi.

Kõige põnevam on muidugi siis, kui Poirot seltskonna kokku kutsub ja hakkab saladust lahti rääkima.

Kurjategijat paljastama.

Ja siis ma jään magama. 

Kui ma üles ärkan, on filmi lõpp käes ja ma ei teagi, kes oli tegelik süüdlane.

Kaasa ka ei ütle.

Korduvalt nii. 

Vahet pole, kas vaatan külitades või istudes.

Ükskord käis K külas, tema oleks võinud ju mulle öelda... aga tema ka ei teadnud, olime mõlemad tukastanud.

Nii ma siis vaatan. Ikka ja jälle.

Põnev on, sest ma ju ei tea, kes on süüdlane.

Nüüd on korduses "Ohtlik lend". 

Sellega on mul vastupidi.

Kui ma loetud minutid hiljem teleka ette jõuan, on kuritegu juba sooritatud ja ma täpselt ei teagi, mis juhtus ja kellega juhtus.

Üht-teist Västriku ja Leidpalu jutust uurimise käigus muidugi selgub, aga kuritegu ise on jäänud minu poolt tuvastamata.

Nii et mõnest loost on puudu algus ja mõnel lool ei ole lõppu, raamatus jälle on ainult algus ja lõpp... selline poolik ongi minu kriminaalne elu.

...

Et nüüd oma kriminaalsele jutule ka paar kriminaalset pilti juurde sobitada, lisan lause "Vereteemanditest".

"Aknalaual lebas kärbes, kuus jalga püsti. Polnud teisel piisavalt mõistust, et kuumuse eest põgeneda."

...

No ja see teine pilt.

 

Ripsmetele kinnitatud kalliskivi! Ei mingit kahtlust! 
Leidsin oma töölaualt vanas mõisas.

Tõenäoliselt kuulub tüdrukule, keda viimasel ajal selles majas pole enam kohanud.

...