Teele, teele

...

Õemehel on autos selline riistapuu, kes muudkui kisendab, et Teele, Teele.

Ja kui sa temast välja ei tee ja oma tarkusest teisele teele sõidad, läheb suisa segaseks.

Meie sõidame oma tarkusest ja keegi võõras ei kisenda. Isegi siis, kui mõnikord valesti sõidame. Tegelikult oli ringteel avarii ja hoopiski üks mundris mees vehkis kätega, et Teele, Teele, ja oli lausa kategooriline, kui meie oma tarkusest teisele teele oleks minna tahtnud. 

Aga Tõraverre me jõudsime, jutud said räägitud, kallistused kallistatud, söögid söödud ja pildid tehtud, jälle tagasi kodu poole, läbi Tartu, et sealt üks eksind hing Emajõe äärest ohutumasse ja kodusemasse kohta toimetada.

Teele, teele. Lehvitajaid kohe mitmel aknal.

Tõraverest koduteele.
7.augustil.

Teele, teele.

Mäletan lapsepõlvest, kuidas kõiki lahkujaid saadeti.
Vanaema seisis aidaotsas ja lehvitas teelistele. Vanaema ja teised kohale jääjad.
Mõnikord saadeti kuni soonikuteni.
Ja ikka lehvitati. Nii kaugele kui silm ulatas.

Tänapäeval nii kaugele enam ei ole vaja kõndida. Saadad autoni ja lehvitad.
Arvi sünnipäevalt koduteele.
6. augustil.

Aga selliseid saatmisi tuli ette ka ligi pool sajandit tagasi.

Või siis rohkem kui pool sajandit tagasi.
Teelisi ainult kaks, ülejäänud kõik saatjad.
Head teed!

Suvi 1961

Nojah, kes millega.

Kui vanaema esimest korda Rootsis käis, oli aasta 1966.
Sellise laevaga siis koduteele.

 

 Foto tagaküljele on Pilvi kirjutanud:

Vanaema oli Rootsis 3 kuud.
Ta oli siis 2 aastat noorem kui mina praegu.
Nüüd käib Pilvi mind saatmas.
 ....
Lõpuks veel üks väike teeline.
Sai just 7 aastat vanaks ja kohe-kohe teeleminek.
Koolitee, koolitee...

Kaugel see 1.september enam.
Kaugel sügiski.

Teele, teele kurekesed...

...