Mina käin, nina maas.
Näen seda, mis tee peal vedeleb.
Miskipärast kuulub see vedelev sageli kriminalistika valdkonda.
Jupike kurepoega, lapike laiaks litsutud konna, mõni niisama potsakas laip.
Vägivaldselt kaotatud elud, hakka või kriminulli kirjutama.
Või olen lihtsalt krimkasid lugedes ja filme vaadates ära pööranud, seal ka need inspektorid ja detektiivid, vahet pole, kus puhkavad või kuhu kõnnivad, ikka keegi kuskil on vägivaldselt surma leidnud.
...
Aga seal tee peal mõnikord ikka midagi siputab ja sibab ka.
Kui hoolega vaadata.
Metsast maanteele eksinud sitikas näiteks.
Kõrgemal on elukeskkond sõbralikum ja kirevam.
Ega ma ise poleks märganudki, mina ju käin, nina maas.
Mõni vaatab õnneks kõrgemale...
...
3 kommentaari:
Seal üleval võib ju müstiline olla, aga neil kes nina püsti ajand jääb jälle palju muud ja uurimist väärivat vaatamata, nagu siit selgub.
Ja eriti veab neil, kelle silm igale poole ulatub ;)
Nood mutipurejad olid harilikud raisamatjad.
Postita kommentaar