...Kui ma poleks teadnud, et mardipäev on ammu möödas, oleks arvanud - mardisandid.
Nemad ei aimanud, et ma neid vaatan... läbi koridoriakna. Enne kui ukse lahti tegin.
Mardi varbad valutavad, mardi küüned külmetavad... ma tundsin lõpuks ära ka. Kuidas sa ikka oma küla inimesi ei tunne, mis sest, et kodutud.
Nende kodu mäletan ka. Polnudki teab-mis-kaugel vanaisa-vanaema talust. Olin siis alles laps, vanaema ikka ütles, kui neid Paju-poisse jälle liikumas nägi, et ei tea, mis neil seekord näppu jääb. Sellised näppajad poisid olid.
On vist praegugi, mõned neist vabanesid alles hiljuti kinnipidamiskohast.
Kodu teistel lagunenud, osaliselt ehk kokkugi kukkunud. Igatahes on nad kodutud, hea inimene on aidanud ajutise peavarjuga.
Kodutute kodu.
Aga nüüd neil veevarustuskoha torud jääs ja joogiveega kriis. Kaks 10-liitrist plastmasspudelit näpus, nii nad mu ukse taga kössitasidki. Eelnevalt kõik veranda nurgad läbi nuuskinud - ma ju aknast nägin.
Mardid tulnud kauge-elta, mardid joogivett paluvad...
Loomulikult, peaaegu naabri teised.
Tuppa ei kutsunud, lauda ei palunud. Jätsin verandasse ootama. Natuke kõhe tunne oli küll, aga ega midagi olulist nagu ripakil polnud ka.
Pärast tundus, et kõik on alles. Küttepuud. Tühi taara. Mõned lipid-lapid riidetükid.
Alles järgmine päev avastasin... tuhatoos oli konidest tühjaks tehtud. Valetan, paar kõhnemat siiski suitsukatteks mulle jäetud.
Eks mu oma viga, viimasest suitsetajast-külalisest juba pea nädal möödas, kes mul käskis koristamata jätta...
Kaasa küsis küll, et kas mul on kahju. No ei ole, aga küsida oleks ikka võinud ju...
Ma oleks kõik andnud.
...
Nemad ei aimanud, et ma neid vaatan... läbi koridoriakna. Enne kui ukse lahti tegin.
Mardi varbad valutavad, mardi küüned külmetavad... ma tundsin lõpuks ära ka. Kuidas sa ikka oma küla inimesi ei tunne, mis sest, et kodutud.
Nende kodu mäletan ka. Polnudki teab-mis-kaugel vanaisa-vanaema talust. Olin siis alles laps, vanaema ikka ütles, kui neid Paju-poisse jälle liikumas nägi, et ei tea, mis neil seekord näppu jääb. Sellised näppajad poisid olid.
On vist praegugi, mõned neist vabanesid alles hiljuti kinnipidamiskohast.
Kodu teistel lagunenud, osaliselt ehk kokkugi kukkunud. Igatahes on nad kodutud, hea inimene on aidanud ajutise peavarjuga.
Kodutute kodu.
Aga nüüd neil veevarustuskoha torud jääs ja joogiveega kriis. Kaks 10-liitrist plastmasspudelit näpus, nii nad mu ukse taga kössitasidki. Eelnevalt kõik veranda nurgad läbi nuuskinud - ma ju aknast nägin.
Mardid tulnud kauge-elta, mardid joogivett paluvad...
Loomulikult, peaaegu naabri teised.
Tuppa ei kutsunud, lauda ei palunud. Jätsin verandasse ootama. Natuke kõhe tunne oli küll, aga ega midagi olulist nagu ripakil polnud ka.
Pärast tundus, et kõik on alles. Küttepuud. Tühi taara. Mõned lipid-lapid riidetükid.
Alles järgmine päev avastasin... tuhatoos oli konidest tühjaks tehtud. Valetan, paar kõhnemat siiski suitsukatteks mulle jäetud.
Eks mu oma viga, viimasest suitsetajast-külalisest juba pea nädal möödas, kes mul käskis koristamata jätta...
Kaasa küsis küll, et kas mul on kahju. No ei ole, aga küsida oleks ikka võinud ju...
Ma oleks kõik andnud.
...
6 kommentaari:
Õnneks polnud kahju suur. Järgmine kkord paku ise eelnevatest külalistest järele jäänud palukesi.
Jep.. ma oleks pakkunudki hea meelega, aga ka pakkumine on omamoodi oskus...
Tea mis järgmine kord näppu jääb...Peaks vist pakkumist hakkama õppima.Aga talvepilt on kaunis.
Talvepilt on kodutute kodu...
Ma mõtsi loodust...
neil ikka häbi oli küsida
konisid ma arvan
Postita kommentaar