Päevadele sellest veel vähe, et neile nimed antud.
Esmaspäev ja teisipäev ja nii seitse päeva järjestikku. Perekonnanimed on neil ka, ole sa lahke!
Pühapäev, 14. märts :)
Aga pole seegi veel kõik, et säravam välja paistaks, on veel igasugu kulinad külge riputatud.
Tänase päeva ehtivaks nimeks on emakeelepäev. Midagi on ehk veel, aga suure sära kõrval tuhmuvad tagasihoidlikumad ehted.
Oma nime võib tänane päev küll uhkusega kanda. Selle ehte nimel on palju pingutatud. Kui minu vanaisa veel koolis käis, siis tema pidi õppima vene keeles. Eesti keele tund oli küll ka, ma ei tea, kas seda anti eesti keeles. Pole kelleltki küsida, sellest ajast varsti juba 100 aastat möödas.
Nii et oleme uhked, et ajad enam sellised ei ole.
...
Eilsele päevale oli ka kulin külge riputatud. Ise kuulsin, et nimepäv ja nimepäevalised kõik, kel nimeks Ernst, Erni, Erno ja kes iganes veel. Nii et neid kulinaid siis kohe hulgem, vali aga, mis sobib.
Ma ka valisin. Mõtlesin välja, et minu elus on kaks Ernsti olnud.
...
Üks on tegelikult kogu mu pika elu minu kõrval, on senini.
"Kuu paistab, tähed säramas, öö katab ilmamaad;
kukk õrrel juba tukkumas ja kanad magavad"
Küllap ema luges, aga võib-olla et vanaema.
Hiljem lugesin juba ise:
"Õhtu köitis jutuheided unejätkuks puhkama,
pimedus käib väljas ringi, laulab, nutab tuulega.
Tiksub kell ja ahju taga kilgid tasa laulavad,
vanaema kustund silmad hangund pilgul vaatavad."
Ja nüüd tuleb raadiost lauluna:
"Ma kõnnin hallil lõpmata teel
kesk nurmi, täis valmivat vilja,
ma kõnnin ja kõnnin otsata teel..."
Ernst Enno siis.
...
Et asi liiga luuleliseks ja isamaaliseks ei läheks, siis meenutan seda teist Ernsti ka.
Tegelikult polnud ta mingi Ernst, oli Pärna Erts.
Ma käisin lapsena nende talust mune toomas. Ja nende lehm oli suviti meil sööma peal. Nuumati priskeks ja anti sügisel, kui vanaema linna läks, perele tagasi. Piima saime omale, kas mingid lisatasud ka mängus olid, seda mina ei tea.
Vahepeal oli nii, et lehma perenaine Helja käis ise meie heinamaal lüpsmas, võimalik, et siis oli mõni loom veel meil sööma peal. Ükskord pidid nad Ertsuga linna teatrisse minema, siis ta istus seal lehma all, teatririided seljas ja kingad jalas, ja lüpsis oma lehma. Edasi jooksuga (või külgkorviga mootorrattal vist ikka) kolhoosi bussi peale ja teatrisse.
Vanaema ei jõudnud ära imestada.
Ja siis mängis Erts Helja ja vanaperemehega pooled ööd bridži. Ma ei tea, kas neil "neljas käsi" ka oli. Ei mäleta, et meie omadest keegi oleks käinud.
Erts sõitis ringi külgkorviga mootorrattaga. Sellega tegi ta veel ühe traagiliste tagajärgedega avarii.
Nende talu on nüüd lagunenud, vanad surnud ja lapsed ilma mööda laiali.
...
Aga ta tuli mulle meelde, kui eilne nimepäev maha hõigati.
...
Esmaspäev ja teisipäev ja nii seitse päeva järjestikku. Perekonnanimed on neil ka, ole sa lahke!
Pühapäev, 14. märts :)
Aga pole seegi veel kõik, et säravam välja paistaks, on veel igasugu kulinad külge riputatud.
Tänase päeva ehtivaks nimeks on emakeelepäev. Midagi on ehk veel, aga suure sära kõrval tuhmuvad tagasihoidlikumad ehted.
Oma nime võib tänane päev küll uhkusega kanda. Selle ehte nimel on palju pingutatud. Kui minu vanaisa veel koolis käis, siis tema pidi õppima vene keeles. Eesti keele tund oli küll ka, ma ei tea, kas seda anti eesti keeles. Pole kelleltki küsida, sellest ajast varsti juba 100 aastat möödas.
Nii et oleme uhked, et ajad enam sellised ei ole.
...
Eilsele päevale oli ka kulin külge riputatud. Ise kuulsin, et nimepäv ja nimepäevalised kõik, kel nimeks Ernst, Erni, Erno ja kes iganes veel. Nii et neid kulinaid siis kohe hulgem, vali aga, mis sobib.
Ma ka valisin. Mõtlesin välja, et minu elus on kaks Ernsti olnud.
...
Üks on tegelikult kogu mu pika elu minu kõrval, on senini.
"Kuu paistab, tähed säramas, öö katab ilmamaad;
kukk õrrel juba tukkumas ja kanad magavad"
Küllap ema luges, aga võib-olla et vanaema.
Hiljem lugesin juba ise:
"Õhtu köitis jutuheided unejätkuks puhkama,
pimedus käib väljas ringi, laulab, nutab tuulega.
Tiksub kell ja ahju taga kilgid tasa laulavad,
vanaema kustund silmad hangund pilgul vaatavad."
Ja nüüd tuleb raadiost lauluna:
"Ma kõnnin hallil lõpmata teel
kesk nurmi, täis valmivat vilja,
ma kõnnin ja kõnnin otsata teel..."
Ernst Enno siis.
...
Et asi liiga luuleliseks ja isamaaliseks ei läheks, siis meenutan seda teist Ernsti ka.
Tegelikult polnud ta mingi Ernst, oli Pärna Erts.
Ma käisin lapsena nende talust mune toomas. Ja nende lehm oli suviti meil sööma peal. Nuumati priskeks ja anti sügisel, kui vanaema linna läks, perele tagasi. Piima saime omale, kas mingid lisatasud ka mängus olid, seda mina ei tea.
Vahepeal oli nii, et lehma perenaine Helja käis ise meie heinamaal lüpsmas, võimalik, et siis oli mõni loom veel meil sööma peal. Ükskord pidid nad Ertsuga linna teatrisse minema, siis ta istus seal lehma all, teatririided seljas ja kingad jalas, ja lüpsis oma lehma. Edasi jooksuga (või külgkorviga mootorrattal vist ikka) kolhoosi bussi peale ja teatrisse.
Vanaema ei jõudnud ära imestada.
Ja siis mängis Erts Helja ja vanaperemehega pooled ööd bridži. Ma ei tea, kas neil "neljas käsi" ka oli. Ei mäleta, et meie omadest keegi oleks käinud.
Erts sõitis ringi külgkorviga mootorrattaga. Sellega tegi ta veel ühe traagiliste tagajärgedega avarii.
Nende talu on nüüd lagunenud, vanad surnud ja lapsed ilma mööda laiali.
...
Aga ta tuli mulle meelde, kui eilne nimepäev maha hõigati.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar