...
Kui ma 1. poolfinaali vaatasin, ega mul mingit arvamust ei kujunenud. Enamik laule esmakordselt kuulates-vaadates ei jäänud ükski eriti silma ega kõrva, olid poolpaljad tüdrukud ja poisid, oli detailideni lihvitud liikumine, mõni hääl oli tagasihoidlikum, teine mahlakam või intensiivsem. Ja kui täit tõde tunnistada... ega (sellest) muusikast ei tea ma (küll) midagi.
Aga Reikop mõjus veenvalt, võtsin teadmiseks, et hääletama peab.
Kuna lemmikut ei olnud, mõtlesin siis, et lohutushääletust seekord ka ei tee, annan hääle võitjale. Ja hääletasin Šveitsi poolt. Justnagu keegi kuskil oleks öelnud, et võidulugu.
Hommikul telefoni näppides pidin kreepsu saama, kui valikutes võõrast numbrit nägin, südaööligidasel kellaajal. Siis tuli meelde, et see oli ju see roosa seelikuga poiss!
Edasi tuli 2. poolfinaal, seal hääletada ei saanud, aga istusin ikka vapralt teleka ees. Kui nüüd tõde tunnistada, siis paar-kolm laulu magasin maha, aga just siis ärkasin, kui Eesti poisid lavale astusid ja korraliku šõu korraldasid.
Eks see oligi selle Eurovisioni tipphetk, kui hiljem finaliste hõigati ja kõlas Estonia!
Muidugi olid kõik kolm kontserti väärt vaatamist, ja kuigi väikeste raskustega, vaatasingi nad kenasti otsast lõpuni ära.
Ka finaalis hääletasin, ikka Šveits. Kui juba olin otsustanud, et seekord annan hääle võitjale.
Ja mis ma täna loen!
Eurovisioni võitis üllataja Šveits!
Aru ma ei saa... see polnud ju mingi üllatus?
...
2 kommentaari:
Muidugi ei mingit üllatust - ka mina olen läbi elu teinud kõrgeid panuseid seelikutes inimestele! :)
Järgmine tõde, millele ma ka julgesti panustan :P
Postita kommentaar