...
Sõin kõhu korralikult täis. Ma alati... et kui juba, siis korralikult. See käib muidugi konkreetselt söömise kohta ;)
Sõin, aga ikka oli tunne, et midagi oleks nagu puudu! Siis tuli meelde see šokolaaditükikestega küpsiste pakk, mis ma enda eest kõrgele köögikappi peitsin. Mõtlesin, ühe võin ma ometi endale lubada! Aga kui kätte saamiseks upitama hakkasin, kukkus kõrval olev teepakk mulle peaaegu pähe.
Tundus kuidagi saatuse näpuviibutuse moodi, igatahes küpsise saamisest ja söömisest ma loobusin.
Aga hing ei andnud rahu. Mul üks pakk eriti mõnusat lemmikut pehmikut külmkapis, panin grilli sooja ja kaks viilu sisse. Ise läksin korraks midagi teisest toast tooma. Mida, ei mäleta. Unustasin selle kohe, kui juba tagatoas olin. Pehmikud unustasin ka, ja võileivagrilli. Meelde tuli alles siis, kui mõnusat kõrbenud kuiviku lõhna hakkasin tundma.
Lõhn oli normaalne, maitse kibedavõitu. Nii et söömisest ma loobusin.
Võtsin sedagi kui märguannet, tegin tassi teed, nüüd vaatan telekat ja hoian end vaos, et mitte küüsi närima hakata!
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar