Mu esimene laps sündis Tallinnas ja teine kohalikus pealinnas. Tõesõna, väikeses maakonnahaiglas oli see hoopis inimlikum toiming. Keegi ei öelnud, et ära pressi, meil hetkel kõik lauad täis.
Ämm sünnitas küll ühe oma kolmest pojast põllu peal. Täpsemalt küsida ei saa... ämm on küll alles, aga mäluga viletsad lood. Ja poeg kahjuks kaduvikus, ei saa meenutada.
Aga minu vanaema sündis saunas. Temaga oli see veidi veider lugu, temal oli sündides hammas suus. Külanaised tahtsid hamba välja tõmmata, et nõiahammas. Aga vanavanaema oli tark naine ja juba mitme lapse ema.
Tema ei lubanud.
Ja õige ka, ju oli sel hambal oma sõnum edasi anda.
Mina sündisin Tallinnas, millalgi selle aasta alguses jalutasin mööda Sakala tänavat ja tuletasin beebipõlve meelde :)
Minuga samal ajal sündis seal mõni vene rahvusest laps.
Igal rahvusel omad kombed ja oma tugisüsteem. Kui ikka valud väljakannatamatud, kutsusid venelannad kõigevägevamat appi. "Stalin, pomogi!" oli kõige tõhusam ja häälekam pöördumine, mida mina kuulnud olen.
Mitte et ma seda ise mäletaks.
Kusjuures, isake Stalin oli tegelikult selleks ajaks juba surnud... aga abiks ikka.
No ja kui põllu peal ilmale tulla, siis on kindlasti hoopis
looduslähedasemad aistingud 60+x aastat hiljem laiali jagamiseks ;)
Iseasi, kas selline soovitus arukas on... aga abiks ikka.
looduslähedasemad aistingud 60+x aastat hiljem laiali jagamiseks ;)
Iseasi, kas selline soovitus arukas on... aga abiks ikka.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar