Hullud jutud hundist

...

Mul pole hundiga lähedast kontakti olnud, vaevalt et loomaaiaski silmsidet otsime.

Ok, mäletan küll, kuidas naabrite truu valvekoer keti otsas surnuks pureti. Lugu muidugi ammune, kuskil viis aastakest tagasi.

Ja polnud see ainuke, paari nädala jooksul läks meie kandis kolm koera Looja karja... valvama.

Kolleeg enda oma suutis päästa, haaras ahjuroobi ja tormas võitlusesse. Susi oli ootamatust rünnakust jahmunud ja pani plagama.

Ja veel ammusem oli see lugu, kui titena vanaemaga maal olin ja hunt köögiukse eest mööda jalutas.

Nüüd siis peab hakkama arvamust kujundama.
Lähedust otsima.

Hundiga.
Kui juba rahvusloom ;)

Pilt naabritelt laenatud :)

Kõigepealt vaataks, mida meie kauged esivanemad hundist arvasid.
Mul selline raamat nagu "Vanasõnaraamat". 

Seal on igasugust tarkust sees.

Jüripäevast pannakse hundile päitsed pähe ja mihklipäevast võetakse ära.

Susi and ka joobnule andis.

Töö ei ole hunt, et metsa jookseb.

Ükski pole teab-mis südamelähedane.

Rahvas räägib muudki.

Hunt hunti ei murra.
Julge hundi rind on rasvane.
Kui hundist räägid, siis ta tulebki.

Hunti on  nimetatud metsa vihaks.

Hundiaeg on aeg, mil tõusevad vennad vendade vastu.

Näen siin ka veidikene mehelikku mõtlemist, sest rahva meelest on hunt pigem meessoost... vana metsamees.
Metsavend ja hallivatimees.
Sooline diskrimineerimine.

Libahundiks kõlbavad noored tüdrukud ka.
Vanuseline diskrimineerimine.

Hunt mitmesse sõnasse sisse pugenud.

Hundikurk ja hundijalavesi.

Hundinui ja hundiratas. 
Hundiisu.

...
Siil olevat olnud teiseks kandidaadiks. 

Siilid mulle meeldivad. Mõnusad okkalised, võõrast ligi ei lase, ajab okkad turri ja kössitab omaette... aga kui sõbraks saab, siis isegi lepib. 

Ja tark loom on, isegi Kalevipoega oskas õpetada!

Kusjuures, hundid ju ka eeposes sees, murdsid Kalevipoja hobuse.
Valge hobuse.
Tulid teised välja Röövliorust, Hundiaukudest ja  Mõrtsukamäe kalda alt.

Hobuse kehast tekkis mägi, Valgehobusemägi.

Võimalik, et see pigem kohalik legend.

Aga lapsi on nad murdnud ja kärntõbe levitanud.

Üks hunt sõi Punamütsikese ära. Vähe sellest, vanaema ka.
Näljane hunt.

Ära usu hundi juttu, hundil on need hullud jutud...

Pean natuke kapis tuhlama, usun, et mu hundipildiga särk senini alles on.
Hakkan jälle kandma... ja hundi nime enam suhu ei võta.
Ära hüüa hunti, hunt võib kohal olla.

Pigem susi, võsavillem, kriimsilm.
Sümbol selline.
...