Ma ei jõudnudki oma lemmiksoomlast pakkuda, isegi kümne enampakutu hulgast jäi lemmik valimata. Ei teagi, mille kaela ajada... kas penskaril on kogu aeg kiire või on mälu lahjaks jäänud. Mõlemad põhjused sobivad: mul kipub olema nii, et kui on meeles, siis pole aega, ja kui on aega, siis pole meeles.
Aga mul on ilmselgelt olemas lemmiksoomlane.
Helvi on selline omamoodi soomlane, tema isa oli eestlane ja ema soomerootslane. Varsti pärast seda, kui isa Leopold aastal 1941 suri, läks ema kahe väikese tütrega tagasi Soome.
Helvi on elanud enamuse oma pikast elust Soomes, oma elu on jaganud ta Soome mehega ja tema laps on soomlane.
Aga et Helvi polnud kümne populaarsema soomlase nimekirjas, siis arvestades valikuvõimalust, oleks ma hääletanud Sibeliuse poolt.
Kõige suurem lähedus... arvan ma.
Kohtusime veel nõuka-ajal!
1989. aastal käisin ma esimest korda Soomes, koos emaga. Õigem oleks öelda, et olime läbisõidul, teel Rootsi. Ööbisime Helvi juures ja koos temaga jätkasime järgmisel päeval oma reisi.
Ja siis käisime Sibeliuse monumendi juures.
Helvi, ema ja mina.
1989
Selleks ajaks oli ema ikka mitmeid kordi Soomes käinud. Ja Helvi Eestis külas.
Suhtlemine välismaa sugulastega taastus kuskil 50ndatel, ja kuidagi juhtus, et 60ndatel avanes emal võimalus Soome sõita.
1967
Mulle meeldib lause: Helvi tundis mu ära!
Nojah, viimasest kohtumisest oli möödunud 25 aastat!
Selline siis saadetud postkaart... ja suur ratas, millega ema sõitmas käis.
Palju õnne, põhjanaabrid!
Te olete olulised!
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar