Esimest korda Rootsis (1989)

...
Olen selle loo blogisse juba pannud.
Millalgi.
7 aastat tagasi, ja kahes osas.
Aga tookord jäi pooleli, kolmas osa jäi kirjutamata.
Panen nüüd terviku, enam-vähem sellisel kujul, kui aastal 1990 valmis kirjutasin.
Põhjuse, miks blogisse panna, tõstsin üle esimese osa juurest.

Leidsin oma vanade ja väärtuslike asjade hulgast ühe vana ja väärtusliku ajalehe. Kohaliku kolhoosi kobruleht aastast 1990. Ja seal sees minu jutuke reisimuljetest. Minu esimesest välisreisist aastal 1989. 

Panen need mäletused siia üles, nagunii kaotan ajalehe x ajaks jälle ära.

14 päeva Rootsimaal

oktoober-november 1989

Tahaksin väga jagada teiega reisimuljeid, kuid kõike seda, mida nägin ja tundsin, on raske paberile panna. Nii panen kirja vaid mõned mõtted, mõned tunded, mõned mälestused.

Nüüd sai mulle selgeks, miks meie ühiskonnas soositakse sõite ida suunas, ekskursioonid Soome ja Rootsi on aga tunduvalt haruldasemad.

Asi on lihtne – see on ainus võimalus näidata, et me siiski elame hästi, sest nii saame ennast võrrelda mõne lõplikult laostunud Venemaa piirkonnaga. Selleks, et aru saada, kuidas me tegelikult elame, on päris kasulik Soomes või Rootsis ära käia.

Et see käimine liiga lihtne ei oleks, selle eest kantakse hoolt. Kui minu kahe ja poole kuu palga vastu (80+80+40=200 rubla) anti pärast pikka ja pingsat võitlust välispangast 2000 Rootsi krooni, siis alates 1. novembrist langes rubla väärtus 10 korda ja praegused vahetajad saavad oma 2000 krooni kätte alles siis, kui on lauale panna 2000 rubla. Mina pean selleks 2 aastat tööd tegema ja seejuures kogu oma palga kõrvale panema. Minu tuttav Rootsis, erialalt pedagoog, sai palka 8000 SEK kuus. Nagu ta ütles, pole see eriti kõrge palk. Aga needsamad 2000 krooni saab tema nädal aega tehtud töö eest! Eks katsu siis sellele “roiskuvale kapitalismile” ülalt alla vaadata! Ja ise uskuda, et laste kasvatamine ka meie ühiskonnas väga vajalik töö on.

Ei maksa arvata, et käisin võõrsil negatiivseid emotsioone otsimas. Neid anti mulle siit kapaga kaasa. Seal ei võetud mind vastu nagu vaest sugulast ja ka ise ei tundnud ma end sellena. Ma lihtsalt elasin, olin ja tundsin end väga koduselt.

Nüüd mõned sõnad reisist.

Esialgu “Georg Otsal ” Helsingisse.

Kõik tundus nii huvitav, suur ja ilus olevat. Juba teenindati ja müüdi valuuta eest. Mõned tunnis sõitu ja meid võttis vastu tuledes särav Helsingi ning kodune hing võõras sadamas. Arvan, et see üks päev, mille ma Helsingis veetsin, lisaks öö sugulaste juures, annavad mulle õiguse öelda, et olen käinud ka Soomes. 

Helsingi oma kaljurahnudega keset linna, puhtuse, korra ja rahulikkusega jättis väga meeldivad ja kaunid mälestused. Tuttavad näitasid meile (reisisin koos emaga) oma kodulinna ja tema vaatamisväärsusi. Kaljukirik looduslikus kaljukoopas, Sibeliuse monument, autosõit läbi kesklinna ja hetk seisakut Kekkoneni haual.

Need olid meeldejäävad tunnid, mille lõpetas pidulik lõuna Soome kodus.

Milline lõuna, milline kodu ja millised inimesed!

Ees ootas 14 tundi laevasõitu ühest põhjamaisest pealinnast teise. “Silvia Regina” oli tõeline luksuslaev.

Baarid, kohvikud, restoranid, mängunurk lastele, mänguautomaadid, kauplused ja luksuskajutid – kõik mõeldud neile, kes valuutas maksavad.

Stockholm võttis meid vastu päikesesärava karge sügisilmaga. Sadamas ootasid inimesed, kauged, kuid siiski nii lähedased. Järgnes 14 tihedat, tegude-, käimis- ja kohtumisterohket päeva. Iga päev oli kui kaunis kingitus. Stockholm ise on tõeline suurlinn, selline, nagu neid seni vaid välismaistes filmides näha olen saanud. Kummaline on, et keset seda elutempot, keset võõrast keelt ja võõras ühiskonnas ei tundnud ma end sugugi võõrana. Kui su ümber on inimesed, kes on valmis sulle iga hetk naeratama, kui ei ole trügimist, karjumist, järjekordi, kui kauplused on kaupa täis – siis sa lihtsalt pead end hästi tundma.

Pikalt võiks kirjutada Stockholmi vanalinnast, kirikutest, vahtkonnavahetusest kuningalossi juures, kuninglikust perekonnast, Eesti majast Stockholmis, Rootsi Riigipäevast, Põhjamaade muuseumist või oma 500 km pikkusest rongisõidust Stockholm – Göteborg. Nägin Rootsimaa linnu, nägin loodust, nägin inimesi. käisin Palme mõrvakohal, seisatasin hetke ka kalmu juures. Haual lihtne maakivi, ainsaks lisandiks vaid nimi kivil.

Oli palju kokkusaamisi vanade tuttavatega, oli esmakordseid kohtumisi sugulastega. Need tunnid jäävad alatiseks meelde ja ma võin tõsimeeli öelda: see oli külaskäik lähedaste juurde.

Milline ta siis on, see väliseestlase kodu? Väga lihtne, väga mugav, väga praktiline ja meeldivalt avar. Igas kodus põlesid küünlad, laual olid banaanid, apelsinid, viinamarjad. Kohv tehti meeldivalt kange, toidud olid tervislikud ja maitsvad. Ja muidugi pisut omapärased. Näiteks salat, mille üheks põhikomponendiks oli keedetud mais. Pitsa mingite meremolluskitega. Krabid, vähid, silmud. Palju söödi kala, ise küpsetati leiba. Magustoiduks tort või jäätis, üks maitsvam kui teine.

Pisut ka kaubandusest. Kõige rängemad muljed sain toiduainete kaupluses. Missugune masendav kontrast meiega. Ühes pisikeses toidupoes lugesin kokku 12 erinevat konservi koertele ja teist sama palju kassidele.

Millised delikatessid, karbid, pudelid, mahlad, puuviljad, vorstid-juustud, tordid, jäätised jne inimestele mõeldud olid, sellest ei maksa rääkidagi.

Kauplused olid kui näitused: mööbel, majapidamistarbed, mänguasjad, tehnika, jalanõud, lastekaubad, riided, sporditarbed - võid lõpmatuseni käia ja lõpmatuseni vaadata.

Kirjutan ka mõne sõna hindadest. Numbrid on üsna keskmised ja ümardatud, sest oli ikka väga kalleid kohti, samas oli ka kohti, kus kauba odavamalt kätte võis saada.

Hinnad siis Rootsi kroonides.

Kingapaar 500 krooni, saapad 1000 krooni, pluus 300-400, seelik sama palju. Kallis oli laste kaup: potased 200 krooni, spordidress sama palju.

Toiduhinnad jäid võõramaks, meie toitlustamisega tegeles pererahvas. Lõunasöök neljale Stockholmi Eesti majas maksis 140 krooni, pitsa, mille ühes kaubamajas sõin, oli 45 krooni.

Nüüd on kojutulekust juba hulk aega möödas, aitäh kolleegidele, kes võimaldasid mul võtta puhkuse ja tegid ära minu töö.

Suvel on laulupidu ja Eestisse on tulemas palju väliseestlasi. Tulevad minugi sugulased.  Kuna turistide liikumisvabadust enam nii palju ei piirata, siis on võimalik, et tulevad ka minu meie kodukanti külastama.

...
Aasta oli siis 1989... kes mäletab, see mäletab.
Et elu Eestis, milline see oli.
...