Raadiorahva pidu

...

Täna hommikul kuulsin, et ringhäälingul sünnipäev.

Tegelikult ma teadsin ju küll. 

Et on. 

Sünnipäev.

Juba mitu päeva kuulen raadiost saateid.

Aga et just täna. 

Minu jaoks on raadio olnud läbi aegade üks suur mõistatus (telerist ei hakka rääkimagi).

Kuidas ikka tuleb hääl siis, kui häälitseja tont-teab-kus?

Onu proovis mulle  raadio-värki millalgi selgeks teha, kiri polegi teab mis vana, ehk aastatagune... mis on ilmselge märk, et müstilised asjad on aastatega minu jaoks hoopis paremini arusaadavamaks saanud kui kõik see, mis teaduslik.

Müstiline on näiteks see, et onu kiri just täna mulle koristustööde käigus pihku sattus.

Onu on raadioinimene. Tema teab.

Nii nagu vanaisagi oli.

Mina mäletan seda, kuidas vanaisa Soome uudiseid kuulas. Ikka iga päev, ja mitu korda päevas. 

Ameerika Häält kuulati ka, aga need kuulamised seostuvad rohkem isaga. 

Vanaisa oli see, kes kõik rahvusvahelised uudised jõudis meile enne ära rääkida kui kohalik ringhääling.

Vanaisa oli ikka tõeline raadioinimene. Kuigi raadioringhääling eeldab häält, on elementaarne, et raadioaparaat peab ka olema.

Nende tootmine on minu jaoks samasugune "hiinaime" ... aga vanaisa tegeles sellega juba paarkümmend aastat enne minu sündi.

Tootis kõrgekvaliteedilisi raadioaparaate ja üksikosi.

Olen sellest siin kirjutanud.

Ülo Raadio nime saamise aeg on seotud minu teise onu sünnipäevaga.
Arvi Ülo, temagi on raadioinimene.
Tema on jätnud on märgi ringhäälingusse.

Tegelikult on üks tema tehtud intervjuu päris tihedalt seotud tänase raadioringhäälingu sünnipäevaga.
Vestlus Raadioteatri ajaloost.

Mis sai Ülo Raadiost?
Teadagi mis...

Tänapäeval selliseid raadioid enam vist polegi.
Sellised, nagu olid nõuka-ajal: jalad all ja plaadimängija peal.
Või nagu oli Tere raadio.

Nüüd on igasugused Hiina imed ;)

Asi seegi...

Mina fännan raadiot rohkem kui telerit.

...