Promenaadil promeneerimas

...

Ma ei mäleta, et ma varem oleks seal käinud.

Aga seda ma loen, et Haapsalu linn poleks promenaadita see, mis ta on.

Mina arvan, et kõige olulisemad on inimesed. 

Nii ma siis julgen kinnitada, et eeskätt Elviine pärast sai Haapsallu mindud.

Olime oodatud, hoitud, söödetud.

Algul kartulid ja kotletid, pärast kohv ja koogid. 

Ei mingit juttu, et ehk me algul veidi promeneerime ja siis alles tuleme.

Ikka vastupidi.

...

Nii me siis sõime ja jõime.

 

Hiljem käisime kalmistul lähedast mälestamas.

Sealsamas kõrval oli rohtunud haud kauni kivi ja suure kirjaga: pere puhkepaik. Ja väiksemalt juures: mälestus teist meid kalmule kutsub.

Ei ühtegi nime ega kuupäeva.
Lihtsalt kaunis hauaplats... unustuses.

Ma ei usu, et mälestusi, mis kutsuks, enam ei ole. Pigem on aeg teinud oma töö ja need, kes käisid, enam ei jõua, lihtsalt ei jaksa.

Või neid ehk enam polegi.

...

Ja siis läksime promenaadile.

Seal olid sellised kummalised väljpanekud.
Vettepanekud... kui täpsemalt öelda.
Ju see mingi kunst on, igatahes huvitav.

Ja pisut õõvastav.

Õnneks oli vees pärisloodust  ka.
Luik poegadega.

Nemad tundsid end justkui kalad vees... pareminigi veel.
...