Sent võlgu

...

Teatris käisin.

"Uhkus ja eelarve".

Lavaka diplomietendus.

Kuhjaga absurdi, musta huumorit peale jahvatatud.

Sõnamängud.

Ja uhkus. Ja eelarve.

Tahaks uhkustada küll, aga eelarve ei luba.

Noorte ühislooming, lavalaudadel lahe, tavaelus tekitaks veidi kõhedust. 

Et noad ja lihakirved ja veri ja amputeeritud organid.

Kuskil oli kirjas, et dramöödia.

Tegelased on  ka sellised... dramöödilised.

Vürtsikas Kass Stjopa, mannavahune roosa Nuustik.

Eluliselt erilised eided ja pubekad, tähtsad majandusmehed, müstilised ja graatsilised Surm ning Kurat.

Eit oli surmale sent võlgu, küll võttis aega, kuni eelarvest raha leidis ja ära tasus.

Vahepeal tundus, et ongi juba surnud, aga siis tuli välja, et ei olnud meeles.

Hingata.

Vanainimese asi.

Saal oli rahvast täis ja kui etendus lõppes, seisid kõik püsti ja plaksutasid.

Näitlejatele.

Lavastajale.

Pianistile, kes läbi etenduse klaverit mängis. Johan Randvere.

Mulle ka meeldis.

Kahjuks ei lubatud etendust  pildistada, nii on mul siin üks teine nuustik.

Mitte nii roosavahune.

Aga täiesti värske, pildistatud paar päeva enne teatriskäiku.

...