Raamatus on jaanitulejutt juba nr 32, minul alles kümme lugu kirjutatud.
Igasugused võõramad või päris võõrad teemad jätan vahele.
Sõba, tõnn, unkaauk ja kannaga raha said tuttavaks küll, aga vana lugu puudub.
Pildist rääkimata.
Rätipoiss jäi ka vahele, aga tuli tunne, et võiks ühe valmis nikerdada.
Jaanituli on nii vana ja korduv teema, sellest jälle nagu ei oskagi midagi rääkida.
Või kui täpsemalt ja üksikasjalisemalt pihta hakata, tuleb liiga pikk lugu.
Ja ridva otsas jaanituld pole ma isegi näinud.
Veidi juttu raamatust.
"Tänase päevani on kombeks üle lõkke hüpata. Vanasti pidid tüdrukud mehele saama, kui nad üle jaanitule hüpates oma kallima peale mõtlesid."
Mehele ma sain, aga vaevalt et jaanituli siin kaasa aitas, sest tol korral, kui üle tule hüppasin, olid hoopis teised poisid tuttavad.
Rohkem ma pole hüpanud kui see üks kord, siis ravisin pool suve oma põlenud kanda. Kuum tuhk ja nailonsokk, õnneks olid head jalanõud, nii et kannatada sai vaid kitsas riba kinga ülemises servas, kus sokk üles sulas.
Ühes oma lapsepõlveaegses kirjas olen kirjutanud jaanitulest, mis sai parvele tehtud ja siis järvele saadetud, aga pilti pole ja kiri on ka kes-teab-kus-karbis.
Pilt on eelmise aasta jaanitulest.
Nii suurt tuld pole meil varem olnudki, aga suur lõke põles laste rõõmuks juba valgel ajal ära.
Ega juuni lõpus pimedat aega tegelikult olegi.
Lihtsalt natuke hämaram.
...
Üks mälestus veel.
Olime koos väikese sõbraga kahekesi Saaremaal jaanitulel.
Selline suur külapidu, rahvast palju, lõke suur.
Tantsu, tralli, muusikat.
Isegi kiik oli kohale toodud.
Tule ootamine ka sündmus omaette.
Eriti, kui oled alles 7 aastat vana.
Kuressaare, 2007
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar