...
Elas kord väike tüdruk, kes igatses olla Punamütsike, aga kuna tal punast mütsikest ei olnud, oli ta lihtsalt üks tavaline tüdruk.
Pisikesel tüdrukul oli vanaema, kes elas kaugel-kaugel.
Ja imedeime, sellel vanaemal oli kapis üks punane mütsike. Vanaema oli mütsi õmmelnud 25 aastat tagasi jõulude ajal ühest punasest lipust, mis ühismaja keldrisse vedelema oli jäänud. Majarahvas ei olnud punast lippu küll ka varasematel aastatel oluliseks pidanud ega sellega õues lehvitamas käinud, aga lihtsalt ajad olid sellised, kus päkapikud oma päkapikutegemiste juures punast mütsi oluliseks ei pidanud, punased lipud ise tundusid aga kuidagi puutumist välistavad ja ohtlikud.
Nüüd kuulas vanaema läbi Skype`i lapselapse kurtmist ja talle meenus punane müts kapinurgas, ta helistas kohe kullerile ja saatis paki teele.
Väike tüdruk, kes elas vanaemast väga-väga kaugel, oli pakki saades nii rõõmus, et lähematel päevadel ei raatsinud ta oma mütsi isegi magama minnes peast ära võtta.
Vanaema oli ka rõõmus, sest kõik vanaemad on rõõmsad, kui nende lapsukestel kõik hästi on.
Vanaema oli nii-nii rõõmus, et unustas isegi puude tassimise ja kodu kütmise ära.
Jõudis kätte õhtu ja külm puges kontidesse ja liigestesse. Korraga tundus vanaemale, et puuriidad on kaugemale nihkunud, trepiastmed kõrgemaks kerkinud ja jäised halud raskemaks hangunud.
Ja õues oli kole-kole pime.
Aga nagu igas korralikus Punamütsikese muinasjutus... kus häda kõige suurem, seal abi kõige ligem.
Kop-kop-kop!
Keegi koputas uksele.
"Kes seal koputab?" küsis vanaema.
""See olen mina, Punamütsike," ütles uksetagune õrna häälega.
Vanaema polnud loll, vanaema sai kohe aru, et see pole Punamütsike. Punamütsike oli samal ajal mitme maa ja mere taga ning tõenäoliselt magas juba magusat und.
Nii tegi memm ootusärevalt ukse lahti, sest vanad inimesed tunnevad ikka külalistest rõõmu, on need siis, kes on.
Seda, et ukse taga võiks olla kuri hunt, ei osanud vanaema ka oma kõige karmimates paanikahoogudes ette kujutada.
No ja edasi läks muinasjutt nagu muinasjutt ikka.
Kuri hunt sõi vanaema ära.
Vanaema, kelle luud ja liigesed olid külmast hangunud, selg valutas, süda kloppis ja pea käis ka ringi, tundis ennast hundi kõhus ootamatult turvalisena.
Ja kui täissöönd hunt ennast vanaema uues laias voodis pikali oli visanud ning norinal magama jäänud, nautis vanaema veel natuke aega troopilist sooja kliimast, enne kui hundi kõhu lahti nööpis ja välja puges.
Mis edasi sai?
Edaspidises elus hakkas vanaema hunti magamiskotina kasutama.
...
5 kommentaari:
:D :D :D :D :D Väga positiivne. Isegi hunt ei tundu kuigi kurb. Igal ööl kõht sooja toitu täis. ;)
Aga seeteekond seedekulglas oli ikka päris karm...
Tegelikult oleks ju pidanud lõpp kurvem olema...
http://kummut-tegelinski.blogspot.com/2009/01/kurvad-lpud.html
haakub mingil moel pensionäride harvendamise teemaga. Mis siis ikka vanal vaja kui sooja hundi kõhtu.
Kõik me vajame muinasjutte ilmekate tegelastega. Minul oli lõbus :D
Minu jaoks oli ikka täielik üllatusmoment, kui nägin, et suust sisse ja kõhust välja, mida kõik välja ei mõelda :)
Postita kommentaar