36 tundi ilma elektrita

...

Eile hommikul pool 6 teda enam ei olnud. 

Elektrit.

Tekitasin elamises hubase küünlavalguse, jagus seda nii tuppa, kööki, vetsu kui ka vannituppa.

 

Tegin tule pliidi alla. 

Keetsin putru.

Tundsin rõõmu, et raadio on patareidega.

Nautisin hommikut, kuulasin tormimöllu, lahendasin sudokut.

Kuni pool 8 hakkasin tööle minema.

Edasi läks juba jamaks.

Tuul tegi tuule alla, tee oli jäine, vesine ja libe.

Välisvalgustus oli ära läinud koos elektriga.

Vastu tulevad ja mööda sõitvad autod tekitasid kohakuti olemist just minu juures. Või mitte päris minu juures, sest mina pagesin kraavi, nemad püsisid teel.

13 ja reede.

Mitte ainult kodukülas, samasugune pimendamine oli ka mõisas.

Tuul oma hoogu ei taltsutanud, torm tegi hooldusmurdu mõisa pargis.
Ise kuulsin seda raksu, raginat ja põntsatust.

Hoones sees läks järjest külmemaks. Valgemaks ka, aga päevavalgust jagus ainult aknaalustele. 

Tööpäev jäi tööta, soovijad lubati tagasi koju.

Valgel ajal oli kodus suht igapäevane.

Ahi köetud, toit pliidil.

Tasapisi hakkas õues külmemaks ja vaiksemaks minema.

Mõtlesin, et lähen jagan pimedat aega lähedastega, teadagi, jagatud rõõm on kahekordne, jagatud mure poole väiksem, jagatud pimedus tüki maad heledam.

Mõni inimene on kohanemisvõimeline, mõni pere lisaks veel ettenägelik.

Kohvi keedeti priimusel, valgust andis petroollamp.
 

Pärast tõmmati pirn juhtmega lakke ja anti päris valgust ka, et lehte näeks lugeda.

...
Mingi hetk tuli leppimine.
Elektrit ei ole ja ei tule.
Vähemasti täna.
Võimalik, et ka mitte homme. Või ülehomme.
Raadio lubas, et nädalavahetuse jooksul, hiljemalt järgmise nädala alguses.

Võtsin laenutatud raamatu, sättisin küünlaid palju ja parajasse kõrgusesse.
Jojo Moyes "Mina enne sind".
Kuulasin seda järjejutuna, ja hinge jäi kripeldama... mis sai edasi.

Lugesin öösel kella kaheni.

Hommikul lugesin lõpuni.
Natukene nutsin.

Siis tuli elekter tagasi.
...