Väärikas vananemine

...

Meie ajakirjanduses on viimasel ajal palju juttu olnud vananemise valudest. 

Aga vananemine ei pruugi ju alati nii traagiline olla. 

Eilse postiga tuli "National Geographic" uus number. Üks läbivaid teemasid oli vananemine. 

100 küünlani jõudmine. 

Mõned mõtted ajakirjast.

"Saja-aastased jõuavad selle verstapostini, sest nad on tervemad tänu geneetikale, kainele mõistusele või heale õnnele. Keskmise elueaga inimestel löövad vananemisega seotud haigused varem välja ja kestavad kauem."

Praegu uurivad teadlased kaitsvaid geenikogumikke, mis näivad olevat tugevamad  kui haiguste või vananemisega seotud geenid.

Aga ka need, kes elavad 100 + x aastat vanaks, on oma elu viimases perioodis (9-10 aastat) ohustatud nii südamehaiguste, infarkti, diabeedi, dementsuse või vähi poolt. Nii et vananemise valud võivad lihtsalt saabuda alles kuskil 100 piirimail.

Salvatore Caruso (106) kõnnib iseseisvalt, ei vaja prille, deklameerib Dantet ja armastab koos lastelastega laulda. Kogu elu on tegelenud oliivikasvatusega (või koristamisega).

Marion Stehura (103) elab Californias, talle meeldib vilistada ("Mu vile võiks selle koha kildudeks purustada") ja tema soovitus noorematele on: "Ärge laske kellelgi endale pähe istuda. Võidelge, võidelge oma õiguste eest")

Sadie Mintz on isegi 105-aastasena tõeline daam, ehitud ja punases kübaras. Tema soovitus: "Sa ei saa teha mitte midagi, kui ei tea ühte sõna: julgus."

106-aastane Irving Kahn juhib siiani perekonna nime kandvat firmat ja töötab 5 tundi päevas.

Internetist vaadatuna tundub küll, et artikli kirjutamisest on möödas juba paar aastat, aga vahet pole. 

Minu ämm (89) kartis kõige rohkem, et mõistus peast ära läheb.

Kartis seda juba aastakümneid tagasi. 

Ma ei oska öelda, kuidas selle mõistusega lood on, aga mälu läks koos insuldiga. Sellest on juba ligi 10 aastat. 

Omal ajal (siis kui veel mälu oli) kadestas ämm minu ema. Ema oli surres 63 ja tema surm tuli päevapealt.

Minu jaoks ilmselgelt liiga vara.

Aga ämm? Tema on lihtsalt rõõmus ja rahulik vanainimene, kes maailmaasjadest enam midagi ei jaga.

Vanaema oli 86. Tema liikumine oli piiratud, aga ta sai hakkama. Mõnikord ütles küll, et on elamisest väsinud, tahaks juba puhkama.

Ühel päeval, ja päeval oli ta ikka üksi kodus, sõi ta kõhu täis, pesi taldriku puhtaks ja tegi uinakut. 

Jäigi. 

Igaveseks.

Aga minu ettekujutus vanast inimesest kujunes välja juba lapse-eas ja on seotud ühe lähedasega, kellega mul kohtuda ei õnnestunud. Viimased aastakümned elas minu vanavanaema Rootsis. 

Ta suri aastal 1968, olles ligi 90 aastat vana.

Vanavanaema Olga. 

 

Minu meelest hoidsid ja armastasid teda kõik. 

...

Aga igal juhul... kahel käel toetan ma kõike seda, mida riik saab ja peab tegema oma vanurite väärika vananemise toetamiseks.

...