...
Meie kandis oli kunagi üks mees, kes ei sallinud korralagedust.
Nii kui kuskil maja tühjaks jäi, nii saatis mehed ja masinad objektile, ja asi oli likvideeritud.
See oli see aeg, kui likvideeritigi kõiki je kõike.
Alates teisitimõtlejatest ja lõpetades Vabadussõja mälestusmärkidega.
Tühjenevatest küladest rääkimata.
Mina küll sallin korralagedust.
Olen nõus koos teisitimõtlejatega teisiti mõtlema.
Segadus ei sega mind.
Seepärast olengi neid katuseid pildistanud.
Võtan seda kui loomulikku vananemist.
Sekkumatut hääbumist.
Elu paratamatust.
Aga et oleks teemasse, siis ka mõned korstnad.
Uus katus ja vana korsten.
Ja uus korsten.
Iluravi.
Pooleli alles.
...
Fotojaht
...
7 kommentaari:
Lagunenud rookatusega majas on midagi nii maahõngulist ja eestlaslikku. Oleks nagu vaenaema lapsepõlvemaal ...
need pildid ongi lapsepõlvemaad...
Sammaldunud katust vaadates tekib tuttav ja omane tunne - juhtub teistelgi, juhtub mujalgi...
Need vanad-vanad lagunenud katused...
Uus on kena küll, aga vanad on kuidagi mõnusamad.
vaat mis ajad, :) nabrist parem. parem auto, kõrgemad põõsad, naisel kõrgemad kontsad ja kui muidu ei ole parem, siis meil on kaks korstent, vot! :))))
sammaldunud majakatus oli see nii omane nii tuttav, nii nii Eestimaine
Nõustun sajaprotsendiliselt Tegelinskiga. Vähemalt selles osas, mis puudutab vananemist.
Pagan võtaks, see rookatusega vana hoone - midagi ürgset õhkub sealt.
Postita kommentaar