...
Täna hommikul lõpetasin "Päevaraamatu" II osa. Otsustasin, et ei tule enne voodist välja, kui raamat läbi.
Isegi süümekaid ei olnud, sest kui lõpuks lõpuni olin jõudnud, teised alles magasid.
Mulle meeldiks ka selles vormis päevikut pidada, eriti muidugi meeldiks lugeda, mis olen kirjutanud 5 aastat tagasi, 10 aastat tagasi.
Päris kindlasti ei meeldi mulle, kui teised seda loevad.
Päev blogi-päevikus ei ole nii isiklik.
Tegelikult ei ole ma midagi märkimisväärset teinud. Vahingu "Päevaraamatutega" sain ühele poole. Tekkis huvi nii mõnegi inimese vastu, keda ta pinnavirvendusena oma raamatusse sisse on kirjutanud. Näiteks kuulasin üht vana ÖÖylikooli saadet sürrealismist, kus räägivad Vaino Vahing ja Andres Ehin. See oli vaid paar päeva tagasi.
Eile tuli teade - suri Andres Ehin.
Kusjuures, nad mõlemad on sündinud aastal 1940, üks veebruaris, teine märtsis.
Nende tegemisi ja rääkimisi oleks võinud jaguda kauemaks.
Iga äraminemisega jääb midagi pooleli.
Usun, et ka nende omavahelised jutud jäid lõpuni rääkimata.
Nüüd siis, teispoolsuses, saavad ehk jätkata.
Ehin oli ka Vahingu päevaraamatus sees, pisut-pisut.
Aga kõige rohkem oli raamatus Vahingut ennast.
Kaotamised, otsimised, leidmised.
Üksindus ja hingevalu.
Tööjutud ja rahajutud.
Selles oli midagi tuttavat. 70ndate ja 80ndate kirjavahetused, ema kirjade pakk.
Igapäevaelu.
Tööjutud. Rahajutud. Lapsed. Sõitmised. Ootamised. Kokkusaamised. Saatmised. Kirjade kirjutamine ja kirjade ootamine.
Selle ajastu nägu.
Nii mõnigi tuttav etendus, nii mõnigi ammu loetud raamat.
Ja raamatuid olen ka müünud, kui rahanappus kummitas.
...
Detsembrikuu päevad on liiga lühikesed.
Tänased tegemised muist veel tegemata.
Küll aga küpsetasin 2 leiba.
Eelmisel nädalal küpsetasin ka, enne seda oli vast 5 aastat pausi.
Õues on õnneks soe, iga päev ei pea puid tassima. Täna siiski, vedasin puid, tassisin tuhka, kütsin ahjud soojaks.
Ilm oli ilus, päikeseline, metsaservas plõksutasin fotokaga paar pilti ka, et oleks märk maas - tali alles tulemata.
...
Lammas läks laudile munele, siga läks kepseldes järele... see on juba Andres Ehin.
ÖÖylikool 2004
...
Täna hommikul lõpetasin "Päevaraamatu" II osa. Otsustasin, et ei tule enne voodist välja, kui raamat läbi.
Isegi süümekaid ei olnud, sest kui lõpuks lõpuni olin jõudnud, teised alles magasid.
Mulle meeldiks ka selles vormis päevikut pidada, eriti muidugi meeldiks lugeda, mis olen kirjutanud 5 aastat tagasi, 10 aastat tagasi.
Päris kindlasti ei meeldi mulle, kui teised seda loevad.
Päev blogi-päevikus ei ole nii isiklik.
Tegelikult ei ole ma midagi märkimisväärset teinud. Vahingu "Päevaraamatutega" sain ühele poole. Tekkis huvi nii mõnegi inimese vastu, keda ta pinnavirvendusena oma raamatusse sisse on kirjutanud. Näiteks kuulasin üht vana ÖÖylikooli saadet sürrealismist, kus räägivad Vaino Vahing ja Andres Ehin. See oli vaid paar päeva tagasi.
Eile tuli teade - suri Andres Ehin.
Kusjuures, nad mõlemad on sündinud aastal 1940, üks veebruaris, teine märtsis.
Nende tegemisi ja rääkimisi oleks võinud jaguda kauemaks.
Iga äraminemisega jääb midagi pooleli.
Usun, et ka nende omavahelised jutud jäid lõpuni rääkimata.
Nüüd siis, teispoolsuses, saavad ehk jätkata.
Ehin oli ka Vahingu päevaraamatus sees, pisut-pisut.
Aga kõige rohkem oli raamatus Vahingut ennast.
Kaotamised, otsimised, leidmised.
Üksindus ja hingevalu.
Tööjutud ja rahajutud.
Selles oli midagi tuttavat. 70ndate ja 80ndate kirjavahetused, ema kirjade pakk.
Igapäevaelu.
Tööjutud. Rahajutud. Lapsed. Sõitmised. Ootamised. Kokkusaamised. Saatmised. Kirjade kirjutamine ja kirjade ootamine.
Selle ajastu nägu.
Nii mõnigi tuttav etendus, nii mõnigi ammu loetud raamat.
Ja raamatuid olen ka müünud, kui rahanappus kummitas.
...
Detsembrikuu päevad on liiga lühikesed.
Tänased tegemised muist veel tegemata.
Küll aga küpsetasin 2 leiba.
Eelmisel nädalal küpsetasin ka, enne seda oli vast 5 aastat pausi.
Õues on õnneks soe, iga päev ei pea puid tassima. Täna siiski, vedasin puid, tassisin tuhka, kütsin ahjud soojaks.
Ilm oli ilus, päikeseline, metsaservas plõksutasin fotokaga paar pilti ka, et oleks märk maas - tali alles tulemata.
...
Lammas läks laudile munele, siga läks kepseldes järele... see on juba Andres Ehin.
ÖÖylikool 2004
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar