Kuulasin Vikerraadiost saadet "Kadunud maailma". Valdur Mikita rääkis asjadest, mida ta taga igatseb. Asjad, mida varsti enam ei mäletata. Mille meenutamine teeb hinge soojaks ja pisut ka valusaks.
Maavanaemad, kes küpsetavad pannkooke. Valge rätik peas, kutsuvad kokku kanu.
Valged kanad.
Nõelutud sokid.
Kärbsed koduloomana. Kärppsed. Sõnnikuhunnikud kärbeste kasvulavana.
Piimaplekk ja piimaraamat. Piimaraamat, mis meenub iga kord, kui Exceli-tabeli lahti võtad, kus veerud ja lahtrid kunagi ära ei lõpe.
Piimapukk ja piimamees.
Piimapukk, mis meenub, kui vaatad Hiiumaa Eiffeli torni.
Külgkorviga mootorratas.
Valged sõstrad.
Õnn istuda külgkorvis, süüa valgeid sõstraid ja lugeda piimaraamatut.
Teed, mis ei vii mitte kuhugi.
Igal ühel on asju, mida ta taga igatseb.
...
Valgeid sõstraid igatsen mina ka. Vanaema juures oli üks põõsas, kandis vähe, aga küll olid head marjad.
Külgkorviga mootorratas oli üks lapsepõlveaegne sõiduvahend.
Hiljem sõitsime bussiga, isegi Peipsi äärde suvitama, telgid kaasas.
Lüpsik ja lüpsipink on mul praegugi alles. Piimaplekk... kas see oli see kõrge piimanõu?
Piimapukiga kohtusin viimati paar aastat tagasi.
Maavanaemad, kes küpsetavad pannkooke. Valge rätik peas, kutsuvad kokku kanu.
Valged kanad.
Nõelutud sokid.
Kärbsed koduloomana. Kärppsed. Sõnnikuhunnikud kärbeste kasvulavana.
Piimaplekk ja piimaraamat. Piimaraamat, mis meenub iga kord, kui Exceli-tabeli lahti võtad, kus veerud ja lahtrid kunagi ära ei lõpe.
Piimapukk ja piimamees.
Piimapukk, mis meenub, kui vaatad Hiiumaa Eiffeli torni.
Külgkorviga mootorratas.
Valged sõstrad.
Õnn istuda külgkorvis, süüa valgeid sõstraid ja lugeda piimaraamatut.
Teed, mis ei vii mitte kuhugi.
Igal ühel on asju, mida ta taga igatseb.
...
Valgeid sõstraid igatsen mina ka. Vanaema juures oli üks põõsas, kandis vähe, aga küll olid head marjad.
Külgkorviga mootorratas oli üks lapsepõlveaegne sõiduvahend.
Hiljem sõitsime bussiga, isegi Peipsi äärde suvitama, telgid kaasas.
Lüpsik ja lüpsipink on mul praegugi alles. Piimaplekk... kas see oli see kõrge piimanõu?
Piimapukiga kohtusin viimati paar aastat tagasi.
Ja selle Eiffeli torniga, mis pidada piimapukki meenutama, olen ka trehvanud.
Valge rätikuga taluperenaisi minu elus pole olnud. Vähemasti ei mäleta.
Pilt on pärit enne minu ajaarvamist. Kanad olid siis küll veel enamalt jaolt valged, aga mitte rätik.
Ma ei tea, kes on see perenaine pildil. Võimalik, et minu vana-vanaema. Vanaisa ema.
Mäletan hobuse ja vankriga sõitmist. Seda tunnet, istuda vankris, ohjad käes. Metsateed olid sellised omamoodi, rattajäljerajad ja kabjajäljerada. Kaks kitsast ja keskel üks lai. Hobuse ja vankriga käimise teed.
Heinavedu käis hobusega.
Ja teised talutööd.
Suures kõrges heinakorvis olen isegi kunagi heina vastu võtnud ja koormat teinud.
Vabakasvatusest siis veel ei räägitud, lapsed olid kenasti raamitesse paigutatud.
Pilt on pärit enne minu ajaarvamist. Kanad olid siis küll veel enamalt jaolt valged, aga mitte rätik.
Ma ei tea, kes on see perenaine pildil. Võimalik, et minu vana-vanaema. Vanaisa ema.Mäletan hobuse ja vankriga sõitmist. Seda tunnet, istuda vankris, ohjad käes. Metsateed olid sellised omamoodi, rattajäljerajad ja kabjajäljerada. Kaks kitsast ja keskel üks lai. Hobuse ja vankriga käimise teed.
Heinavedu käis hobusega.
Ja teised talutööd.
Suures kõrges heinakorvis olen isegi kunagi heina vastu võtnud ja koormat teinud.
Vabakasvatusest siis veel ei räägitud, lapsed olid kenasti raamitesse paigutatud.
1967Kärbseid püüti kärbsepaberi abil.
Naabertalus oli köögilaual lisaks taldrik kärbseseenega. Kärbsed lendasid peale, mekkisid ja surid sinnasamasse.
Ega ei peagi olema nii nagu kunagi oli.
Aga natuke nukraks teeb ikka.
...
15 kommentaari:
Minu vanaisal oli kärbeste püüdmiseks aknalaual mingi suur sinine tablett alustassi peal leos.
Aga kaduvate asjade kohta mõtlen, et
keegi ei keela mul lindiga kärbseid püüda,
õuele piimapukki ehitada,
endale üks piimaraamat koostada ja välja printida,
reha meisterdada ja vikatiga mõni rohuplats lagedaks lüüa, et oleks, mida kaarutada ja kärpaisse panna...
Vanaema tahaks küll tagasi. Ilma kurja haiguseta kallal.
Jep. Mul jäigi lõppu kirjutamata see mõte. Et mida iganes, aga inimesed, kes on läinud, neid igatsen. Muud kõike saad enda jaoks lavastada, ja hea lavastuse korral ehk ei saagi aru, et kas on mängult või päriselt :)
Ja kärbseid püüti vanasti ka kärbsepiitsaga, aga igal piitsal oli oma nägu, sest piits oli kodukäsitöö :)
Üks väga vana mäng tuli meelde, olen seda umbes 5-6-aastasena ka ise näinud/mänginud suvel maal. Suur kauss oli keset lauda, mis seal sees oli, seda ei mäleta, aga kärbsed lendasid selle juurde kokku. Mängijad istusid ümber laua ja roobitsesid/tapsid kärbseid. Pärast loeti laibad kokku. Kellel kõige rohkem, see oli võitja. Mängisid nii lapsed kui ka vanad.
ehh.. lahe mäng ju! Meil on see mäng nüüd kaasajastatud. Kui väike sõber külas on, siis ta ajab piitsaga kärbseid kokku, ma ei mäleta, palju vanaisa talle iga kärbse eest maksis, euro-ajastul pole vist veel mängitud :)
ja nüüd kirjutasid mulle siin kaugel maal pisarad silma. Mitte kurbusest, vaid just meele liigutamisest.
meil oli võistlus onupojaga, kes kõige rohkem kärbseid tapab. Piitsaga. Eriti magus koht oli pliidi juures.
ja naerge või mitte, kuid kärbeste sumin on minu jaoks üks turvalise lapsepõlve hääli. Uinutav.Soe.
Oi, neid asju on nii-nii palju, millele mõtled sooja tundega südames. Kas just kõike tagasi tahaks, ei tea, sest aeg läheb ju edasi, kuid jah...
Mina tahaks rohelisel lilleaasal lebada ja vaadata pilvi, kartmata, et puuk külge hüppab. Neid satikaid minu lapsepõlves küll polnud...
Puugid tekitavad paanikat...
http://kummut-tegelinski.blogspot.com/2011/07/muna-voi-kana.html
...
Aga kärbsed - ootamatult palju meeldivaid mälestusi :) Samas, õhtul võib nende sumin ju uinutavalt mõjuda, aga hommikul, nii kui valgeks läheb, hakkavad silma ja suhu ronima :)
Tänud:)
..sain korraliku nostalgiahoo ja lähen lohutan end: vaatan vanu albume:)
ise ma siin ka... lappan ja pildistan :)
Pärispeal on ka üks valge sõstra põõsas.
Nii et kõik asjad, mis on kadunud, ei ole ikka päris kadunud :)
ühinen kõiges muus nostalgiaga, välja arvatud kärbsepiitsad, sest kärbsest jääb siis ju jäle plekk seinale :( Mina teen akna lahti ja ajan tiivulised aknast välja.
Aga kõik muu maaeluline, hein, piimapukid ja puuladumised... mm.. mõnus!
nojah...ega igale poole või lajatada jah. Ja ikka õrnalt-õrnalt :P
Üks kärbselugu veel
http://kummut-tegelinski.blogspot.com/2009/08/augustuse-hukkumine-reisil.html
Postita kommentaar