...
Ma pole viimaste päevade horoskoopi vaadanud. Kui aus olla, ega ma üldse eriti horoskoope ei loe. Ja kui loen, ega ma siis ei mäleta, nii et vahet pole.
Aga ma olen täiesti kindel, et kaladele lubatakse mehi. Ja kindlasti juba mitmendat päeva.
Tunnen, et võtab kohe õhetama... justkui uus noorus tuleks peale.
Ma küll ei tea mitmes, aga vahet pole.
Neljapäeval näiteks. Täiesti võõra meesterahvaga tõmbasime paar tundi mööda kevadisi karjakopleid, GPS käis käest kätte (et ühel polnud prille ja teine ei julgenud nuppe näppida).
Aga ära tegime!
Või siis eile. Selline pintsakus ja lipsuga, nii noori ja soliidseid mehi pole mulle juba ammu ligi tikkunud.
Kukkus kohe igasuguseid küsimusi esitama.
Et kas pensionisammas on, milline on, kus on ja kuidas läheb.
Appikene, ma oskasin ainult seda öelda, et midagi Sampo-pangas on. Õrna aimugi pole, milline on ja kuidas läheb. Tuleb tunnistada, et ma pole mitte kordagi selle vastu huvi tundnud. Mis ma ikka teeksin teadmisega, et halvasti läheb.
Noormees oli kena inimene, ütles, et minu pangal läheb päris hästi, kuid ühes teises kohas läheks mul veel paremini.
Libisesin ta haardest kurtmisega, et mees ootab.
See ka selline haruldane juhus. No et ootab. Aga mis tal seal autos muud teha oli.
Ega see polnud eile veel kõik. Pärast grillkana ja pudelit veini ja Aunaste õpetlikku saadet, kuidas pidu panna... mida me muidugi sõbrantsiga realiseerida ei suutnud - kõik need noksidega tikutoosi nügimised, anusaagimlikud šampanjavahus huikamised, Hitleriga lauanaabrid olemised - oma füürer oli ka küla peal - misiganes veel.
No siis ma ju läksin sõbrantsi koju saatma.
Jumalast pime, täitsa öö juba.
Ja äkki kuuleme... keegi jälitab. Teadagi, miski mees jälle (sõbrants ka kala).
Kuna olime kahekesi, siis pean kurbusega tunnistama, et tean, keda see jälitaja oleks valinud. Aga too lõi araks, jõudis küll järgi, kuid tuhises tempot kahandamata mööda.
Tagasiteel olin juba üksi. No ja siis üks masin, kõigepealt pimestas mind oma tuledega poolpimedaks, siis jäi seisma... no ja siis... loomulikult jälle üks mees!
Küsis, et kuidas saaks Loksale või Kehra. Kuna Kehra oli oma 3-4 korda lähemal (tõsi küll, täitsa teises suunas ka), siis pidasin targemaks ta sinna juhatada.
Sõbrants juba helistas, et kuidas läheb :)
Kenasti läks!
Tipp oli täna hommikul.
Külamees karmoskaga tuli ja tõmbas oma paar tundi igasugu rahvalikke lugusid. Temal oli naine läinud palvetundi ja kodus igav olla.
Meil oli küll väga lõbus.
Ega ma täpselt ei mäleta, kas polkovniku lesk murdis oma polkovnikule truudust. Aga võimlusi oli tal küll, seda ta rääkis.
Ma nüüd rääkisin oma võimalused ka kõik ära.
...
Ma pole viimaste päevade horoskoopi vaadanud. Kui aus olla, ega ma üldse eriti horoskoope ei loe. Ja kui loen, ega ma siis ei mäleta, nii et vahet pole.
Aga ma olen täiesti kindel, et kaladele lubatakse mehi. Ja kindlasti juba mitmendat päeva.
Tunnen, et võtab kohe õhetama... justkui uus noorus tuleks peale.
Ma küll ei tea mitmes, aga vahet pole.
Neljapäeval näiteks. Täiesti võõra meesterahvaga tõmbasime paar tundi mööda kevadisi karjakopleid, GPS käis käest kätte (et ühel polnud prille ja teine ei julgenud nuppe näppida).
Aga ära tegime!
Või siis eile. Selline pintsakus ja lipsuga, nii noori ja soliidseid mehi pole mulle juba ammu ligi tikkunud.
Kukkus kohe igasuguseid küsimusi esitama.
Et kas pensionisammas on, milline on, kus on ja kuidas läheb.
Appikene, ma oskasin ainult seda öelda, et midagi Sampo-pangas on. Õrna aimugi pole, milline on ja kuidas läheb. Tuleb tunnistada, et ma pole mitte kordagi selle vastu huvi tundnud. Mis ma ikka teeksin teadmisega, et halvasti läheb.
Noormees oli kena inimene, ütles, et minu pangal läheb päris hästi, kuid ühes teises kohas läheks mul veel paremini.
Libisesin ta haardest kurtmisega, et mees ootab.
See ka selline haruldane juhus. No et ootab. Aga mis tal seal autos muud teha oli.
Ega see polnud eile veel kõik. Pärast grillkana ja pudelit veini ja Aunaste õpetlikku saadet, kuidas pidu panna... mida me muidugi sõbrantsiga realiseerida ei suutnud - kõik need noksidega tikutoosi nügimised, anusaagimlikud šampanjavahus huikamised, Hitleriga lauanaabrid olemised - oma füürer oli ka küla peal - misiganes veel.
No siis ma ju läksin sõbrantsi koju saatma.
Jumalast pime, täitsa öö juba.
Ja äkki kuuleme... keegi jälitab. Teadagi, miski mees jälle (sõbrants ka kala).
Kuna olime kahekesi, siis pean kurbusega tunnistama, et tean, keda see jälitaja oleks valinud. Aga too lõi araks, jõudis küll järgi, kuid tuhises tempot kahandamata mööda.
Tagasiteel olin juba üksi. No ja siis üks masin, kõigepealt pimestas mind oma tuledega poolpimedaks, siis jäi seisma... no ja siis... loomulikult jälle üks mees!
Küsis, et kuidas saaks Loksale või Kehra. Kuna Kehra oli oma 3-4 korda lähemal (tõsi küll, täitsa teises suunas ka), siis pidasin targemaks ta sinna juhatada.
Sõbrants juba helistas, et kuidas läheb :)
Kenasti läks!
Tipp oli täna hommikul.
Külamees karmoskaga tuli ja tõmbas oma paar tundi igasugu rahvalikke lugusid. Temal oli naine läinud palvetundi ja kodus igav olla.
Meil oli küll väga lõbus.
Ega ma täpselt ei mäleta, kas polkovniku lesk murdis oma polkovnikule truudust. Aga võimlusi oli tal küll, seda ta rääkis.
Ma nüüd rääkisin oma võimalused ka kõik ära.
5 kommentaari:
No peaasi, et lõbus on :D
ikka ;)
Loksale või Kehrasse? Huvitav, millest küll selline valik?
blogger jälle teab, millest räägitakse - methmets - no on ju mehed metsas. :D
Kusjuures valiku jättis ka minu teha,isegi ei öelnud, kumb koht olulisem, ega küsinud, kumb ligemal. Oh neid mehi, oh neid mehi.... mehed metsast vist jah ;)
igatahes, see viimane mees, see lõõtsaga, no see, kel naine palvetunnis küll Aunaste peopidamise õpetusi ei vaja. Temal vast pidu eneses.
Postita kommentaar