...
Tegelikult polegi midagi niiväga erilist.
Päris tihti kohtun. Iga kord, kui rahakotist sularaha otsin, vaatab ta sealt mulle külma rahuga vastu. Vanadest headest krooniaegadest kotti jäänud, ei julge ma teda sealt enam välja ka kolida. Las elab ja oleb. Mõnikord uhkes üksinduses, mõnikord koos Euroopa arhitektuuri rikastava kaaslusega.
Et miks selline austus.
Eks suurmees ongi austust vääriv, ega ta ilmaasjata kroonile pandud.
Aga minul on temaga juba varasemad kohtumised, ja sellised pisut piinlikuvõitu. Mingil eravestlusel küsis õppejõud, mida ma tean Karl Ernst von Baer`ist.
Teadsin küll. Et kuju Toomemäel. Ja teadlane. Oluliselt rohkem vist mitte.
Eks ma tookord ikka pärast uurisin ka, aga mida olulist ma tänagi rohkem tean.
See kõik tuli meelde eilsel kohtumisel. Oli selline vanade raamatute annetamise riiul.
Vali ja võta.
Sealt ta mulle vastu vaatas.
Raamat "Karl Ernst von Baer".
"Eesti Raamat" 1976
Muidugi ma võtsin.
Eks ta nüüd ole mu lähiõhtute öökapiraamatuks.
Mitte et mul öökapp olemas oleks.
...
Päris tihti kohtun. Iga kord, kui rahakotist sularaha otsin, vaatab ta sealt mulle külma rahuga vastu. Vanadest headest krooniaegadest kotti jäänud, ei julge ma teda sealt enam välja ka kolida. Las elab ja oleb. Mõnikord uhkes üksinduses, mõnikord koos Euroopa arhitektuuri rikastava kaaslusega.
Et miks selline austus.
Eks suurmees ongi austust vääriv, ega ta ilmaasjata kroonile pandud.
Aga minul on temaga juba varasemad kohtumised, ja sellised pisut piinlikuvõitu. Mingil eravestlusel küsis õppejõud, mida ma tean Karl Ernst von Baer`ist.
Teadsin küll. Et kuju Toomemäel. Ja teadlane. Oluliselt rohkem vist mitte.
Eks ma tookord ikka pärast uurisin ka, aga mida olulist ma tänagi rohkem tean.
See kõik tuli meelde eilsel kohtumisel. Oli selline vanade raamatute annetamise riiul.
Vali ja võta.
Sealt ta mulle vastu vaatas.
Raamat "Karl Ernst von Baer".
"Eesti Raamat" 1976
Muidugi ma võtsin.
Eks ta nüüd ole mu lähiõhtute öökapiraamatuks.
Mitte et mul öökapp olemas oleks.
...
3 kommentaari:
minuga on nii, et ikka ja jälle luban, et loen ja õpin ja jätan meelde ja loen ja loen... Aga meelde ei jäe midagi. Eriti nüüd, netiajastul.
Pahn jääb küll silma ja meelde: näiteks Leinatamm uue naisega või muud tobedust.
Jep... varsti ei oskagi enam raamatuid lugeda.
mul keldris üks suur vana kapp "Loominguid" jm. nõuka aegseid ajakirju täis. Nagu avad, nõnda kohe tulevad teatud jutud meelde. Järelikult ikka sai neid mitmeid kordi loetud. Täna viskasin jälle suure portsu naisteajakirju paberikonteinerisse. (loeme mitme pere peale ja mina ikka viimane) Ühtegi polnud tahtmist alles jätta. ja peale kaanepiltide ei mäletanud midagi mis seal sees oli.
Postita kommentaar