...Eks ma ikka natuke tean, kes mu sugulased on. Vanaisa peres oli 9-10 õde-venda, vanaema peres teist samapalju.
No ja nende õdede-vendade lapsed, neid ma natuke ikka tean.
Kuulnud olen ka, et lapselapsed. Ja kuskil juba lapselapsedki, kes neid enam kokku lugeda jõuab.
Nüüd Geni toob harud kokku ja laotab laiali, kuidas just vaja on. Ega ma eriti pühendunud sugupuu-uurija pole, aga mõnikord ikka vaatan sisse. Kui onutütre poja nimi meelde ei tule. Või kui kellelgi tita on sündinud, et mis nimeks sai.
Ikka keegi on tubli ja kirjutab üles.
Eile lõin ajaviiteks Genisse sisse sõbranna nime. Sain teada, et puhta sugulane, et ta on minu ema onutütre minia (nimeks Merike, teda ma isegi tean), no et Merikese tädimehe onupoja tütar.
Ja et üks naaberküla tegijast meesterahvas on puhta veresugulane, et minu neljandat põlve esiema ja tema viiendat põlve esiisa olid õde ja vend. Järgmine põlv üles läheb sugupuu juba kokku.
Nii me siis oleme siin Eestimaal kõik kõigiga sugulased, seriaali sellest kirjutada ei saa, seeriaid tuleks nii palju, et ei mahu telekasse sisse.
Me niisama oleme ja osaleme selles suures seebiooperis, kus kunagi täpselt ei tea, kes kellega, kus ja kuidas.
Mõni asi selgub, mõni jääbki saladuseks.
"Seebikates" vist ikka lõpuks selgub?
Ma ei tea, kes sellele seebikale - ELU - stsenaariumit kirjutab, saatus või Vanajumal ise.
Aga kirevad saatused ja põnevad rollid. Komöödiat ja tragöödiat, leidmisi ja kaotusi, põnevust, piget, ebaõiglust... kõike on sisse kirjutatud.
Täna on küüditamise aastapäev.
Minu ämm oli siis, 62 aastat tagasi, haiglas oma 4päevase lapsega. Ei saanud aru, miks kõik nutavad, kui tema nii õnnelik on. Küüditamisest polnud talle veel keegi rääkinud. Aga kõigil oli keegi, kes ära viidi. Sugulased või sugulaste sugulased. Sõbrad või niisama tuttavad.
Vanaema rääkis, et neid käidi hoiatamas. Keegi külanõukogust, ei pidanud paljuks 15-20 km maha kõndida ja öelda, et on nimekirjad. Ja nimed kirjas.
Mõni öö tagasi nägin unes, et olen pantvangiks võetud, vanaisa-vanaema maakodus, minu lapsepõlve kõige armsamas kohas. Mingit võimalust põgeneda polnud. Ja korraga näen, et aidatrepil istuvad sugulased, kes täpselt, ei mäleta.
Pistsin pea suuretoa aknast välja ja karjusin appi. Aga hääl oli nii nõrguke, võtsin kogu jõu kokku ja kisendasin - appi, appi.
Ja siis äratas mu väike sõber (kes kõrvalvoodis magas) mu üles ja küsis, miks ma appi karjun.
No ma olin ju pantvangi võetud.
Järgmisel õhtul kuulsin, et meie jalgratturid Liibanonis on röövitud.
See pole enam unenägu.
Kellegi pojad, vennad, isad.
Niisama sugulased.
Nende hulgas on üks minu lähedase sugulase lähedane sugulane.
Loodan, et nende lugu on ilusa lõpuga.
...
No ja nende õdede-vendade lapsed, neid ma natuke ikka tean.
Kuulnud olen ka, et lapselapsed. Ja kuskil juba lapselapsedki, kes neid enam kokku lugeda jõuab.
Nüüd Geni toob harud kokku ja laotab laiali, kuidas just vaja on. Ega ma eriti pühendunud sugupuu-uurija pole, aga mõnikord ikka vaatan sisse. Kui onutütre poja nimi meelde ei tule. Või kui kellelgi tita on sündinud, et mis nimeks sai.
Ikka keegi on tubli ja kirjutab üles.
Eile lõin ajaviiteks Genisse sisse sõbranna nime. Sain teada, et puhta sugulane, et ta on minu ema onutütre minia (nimeks Merike, teda ma isegi tean), no et Merikese tädimehe onupoja tütar.
Ja et üks naaberküla tegijast meesterahvas on puhta veresugulane, et minu neljandat põlve esiema ja tema viiendat põlve esiisa olid õde ja vend. Järgmine põlv üles läheb sugupuu juba kokku.
Nii me siis oleme siin Eestimaal kõik kõigiga sugulased, seriaali sellest kirjutada ei saa, seeriaid tuleks nii palju, et ei mahu telekasse sisse.
Me niisama oleme ja osaleme selles suures seebiooperis, kus kunagi täpselt ei tea, kes kellega, kus ja kuidas.
Mõni asi selgub, mõni jääbki saladuseks.
"Seebikates" vist ikka lõpuks selgub?
Ma ei tea, kes sellele seebikale - ELU - stsenaariumit kirjutab, saatus või Vanajumal ise.
Aga kirevad saatused ja põnevad rollid. Komöödiat ja tragöödiat, leidmisi ja kaotusi, põnevust, piget, ebaõiglust... kõike on sisse kirjutatud.
Täna on küüditamise aastapäev.
Minu ämm oli siis, 62 aastat tagasi, haiglas oma 4päevase lapsega. Ei saanud aru, miks kõik nutavad, kui tema nii õnnelik on. Küüditamisest polnud talle veel keegi rääkinud. Aga kõigil oli keegi, kes ära viidi. Sugulased või sugulaste sugulased. Sõbrad või niisama tuttavad.
Vanaema rääkis, et neid käidi hoiatamas. Keegi külanõukogust, ei pidanud paljuks 15-20 km maha kõndida ja öelda, et on nimekirjad. Ja nimed kirjas.
Mõni öö tagasi nägin unes, et olen pantvangiks võetud, vanaisa-vanaema maakodus, minu lapsepõlve kõige armsamas kohas. Mingit võimalust põgeneda polnud. Ja korraga näen, et aidatrepil istuvad sugulased, kes täpselt, ei mäleta.
Pistsin pea suuretoa aknast välja ja karjusin appi. Aga hääl oli nii nõrguke, võtsin kogu jõu kokku ja kisendasin - appi, appi.
Ja siis äratas mu väike sõber (kes kõrvalvoodis magas) mu üles ja küsis, miks ma appi karjun.
No ma olin ju pantvangi võetud.
Järgmisel õhtul kuulsin, et meie jalgratturid Liibanonis on röövitud.
See pole enam unenägu.
Kellegi pojad, vennad, isad.
Niisama sugulased.
Nende hulgas on üks minu lähedase sugulase lähedane sugulane.
Loodan, et nende lugu on ilusa lõpuga.
...
4 kommentaari:
Näe mis kummalisi seoseid on täis maailm. Kõik me lõppude lõpuks omavahelises suguluses. Unenäod Eestimaal ja jalgratturid Liibanonis.
Selles tõdemuses - kõigil on oma lood, mis põimuvad teistega, märkan ma seda, et üha enam olen hakanud hindama tavaliste lihtsate inimeste omasid. Need on kuidagi sügavama tähenduse ja mõttega.
ja minu kasuvanaisa kasuema oli sinu õemehe vanatädi või kuidas? :D Tere tulemast perekonda! :P
Need lood ja saatused ning seosed tekitavad minus segadust....
...
Ikka perekonda - ära unusta, et minu vanaema oli sinu ema ristiema - peaaegu sama hea kui kasuema :)
Postita kommentaar