Mu lemmik-jääpurikas oli täna hommikuks akna tagant kadunud... siiski kevad ju....
Igal talvel teen ma ühe korraliku kukkumise, nii et jaanipäevani saan haavu lakkuda.
Põrutust põdeda.
Mis iganes.
Mõtlesin, et sellel talvel pääsen, kevad juba põhimõtteliselt käes ju.
Rumalasti mõtlesin. Pühapäeval sain oma kolaka kätte. Teadagi missuguse, kui ristseliti lumealusele jääle maandud. Mõni kehaosa ikka rohkem kui poolteise meetri kõrguselt.
Perearst, kellele esmaspäeval enne koolitusele minekut igaks juhuks helistasin, andis lootust - no et kui pea ei valuta, kahekordselt ei näe, teadvus alles, süda paha pole, siis määri kaela.
Eile ei saanud soovitusele pihta, see-eest tänaseks on kohal.
Füüsiline kangekaelsus.
See teine on mul ilma kukkumatagi olemas.
Igatahes sai talve viimane päev kenasti kroonikaraamatusse kirjutatud.
Ja tõestus sellele, et miski ei jää tulemata, mis tulema peab.
...
Nüüd ootan, millal oma läpakasse kohvitassi sisse kallan.
Kõik kordub ja kaks ei jää kolmandata.
Esimese tassi keerasin kummuli töö juures (ei tohi arvuti taga kohvitassiga olla, ei tohi!!!).
Selline vastik kerge kruus, pooltühi teine ka, kaldus nagu iseenesest. Õnneks voolas üle lauaserva põrandale, tehnika peale ei tilkagi.
Võtsin ma õppust? Nädal hiljem kallasin kodus teise pooliku tassitäie klaviatuuri sisse. Pärast oli imelik kirjutada, pooled tähed olid puudu ja teised pooled kahekordsed.
Nüüd on mul uus ilus klaviatuur, see eelmine oligi juba vana ja inetu.
Kuna kaks ei jää kolmandata, siis nüüd vist peaks läpakasse valama.
Ei tohi arvuti taga kohvitassiga olla, ei tohi!!!
...
7 kommentaari:
Miks sa varem ei öelnud, et ei tohi kohvitassiga arvuti taha minna. Mul ka nüüd proovitud, kuidas mõjub ja loomulikult ikka mehe aravuti klaviatuurile, mitte enda omasse. Tegelikult võtsin mina seda hoopis rohkem südamesse, kui tema. Lohutas ka mind, et alati saab ju uue klaviatuuri panna. No jäi näpp sanga taha, mis siis ikka teha. Õnneks ei juhtunud midagi. Kas ma nüüd õppust võtan, seda ei teagi veel.
Katsu kohviga siiski läpakast eemale hoida, läpakale on vedelik surm...seal klaviatuurivahetusega ei pääse,reeglina läheb vahetusse kogu läpakas.
Nojah, seda ma räägin... Ei tohi arvuti taga kohvitassiga olla, ei tohi!!! Läpakas sureb sama moodi kui klaviatuur, kindlasti sureb rohkemgi.
Täitsa kujutan ette :)
no kui läpakas ka juba vana ja inetu:D. siis...
mul ka samad kombetud küljes (kohvitassi sündroom), aga õnneks laud nii suur nagu mõne mehe kodukontor. läpakat pole, liiga pisike minu jaoks, kaotan veel ära.
mis aga sellesse korduvkukkumisse puutub, siis ilmselt peab arsti usaldama. kuigi iga allapoole kukkumine on kurjast. Seleta, miks kägu kukub? Ma ei saa aru.
Kiiver, kaelatugi ja kosmodisk - need me sõbrad kolmekesi. Pluss põlve-, hamba- ja randmekaitsed, saapaketid... Praeguse libedaga peab iga enesest hooliv kodanik profülaktika mõttes välja nägema kui üks raudrüütel. ;)
Mul vaja ka täna hommikul väike matk teha. Hirm kohe.
Aga Sina lama!
Mul seisavad läpakas ja kohvitass õnneks teineteisest piisavas kauguses, läpakas nimelt voodis :)
Aga küpsisepuru olen küll saanud klahvide vahelt õngitseda...
Muide, kinnitussõna oli rezuptin, kõlab kahtlaselt mingi ravimi moodi - äkki kangekaelsuse vastu?
No aga milleks teie arvutitel siis need kohvitassihoidjad on? Vajutage aga nupule ja sõidavad kenasti välja. :D
Aga jah, raudrüü kuluks praegu marjaks ära. Kiiret paranemist!
Postita kommentaar