Pulmad ja matused

...

...

Kui Lydia (Liidi) 1923. aastal abiellus, oli ta 22-aastane.

Vana-vanaisa Joosua (Liidi isa) oli surnud juba 5 aastat varem, 1918. aastal.

Pilvi (Liidi tütar) meenutab, juures mõned minu selgitused.

"Kui minu ema abiellus, olla majas olnud suur lein. Eks toetus ja vastutus oli suurelt tema peal. Teised lapsed (neid oli 8 – Elisabeth, Aleksander, Leopold, Klaara, Voldemar, Ida, Arnold ja Helena) olid kõik nooremad, ainult Landa oli vanem.

Väike kahupea vanaema Olga süles on Leeni, lastest noorim. Aga mees Olga kõrval, see võis olla vanaema vend Miku Juhanes, Meeta ja Selma isa. Aga ei tea, kes on see laps nende vahel. Meeta ja Selma olid juba vanemad ja võib-olla kodust ära.

Esimeses reas Ida kõrval on tema suur sõbranna Hulda."

Teised lapsed esimeses reas on Pilvi isa (fotol siis peigmees) vennalapsed Klaara, Salme ja Teodor.

"Liidi vend Arnold (sünd.1915) suri kas 1940 või 1941. Mäletan, et elasin veel Hermanni tänaval, kui Arno naine tuli teatama sellest emale (Liidile). Naine oli Arnost vanem, lapsi neil ei olnud.

Arno töötas öösiti raudteel ja õppis samaaegselt Tartu ülikoolis õigusteadust. Kui ema talle kunagi ütles ja hoiatas, mis see tervise võib maksta, siis vastas ta, et parem targana surra kui lollina elada. See jäi meile kõigile meelde.

Arno suri tuberkuloosi.

Minu teada kolisime Falkpargi tänavale 1941. aasta sügisel.

Liidi õde Leeni suri kui oli 20, st 1938. aastal. Kõigepealt oli ta Tallinnas haiglas, siis paar nädalat Tiiu (ristitud nimega Klaara) ja Tiidu juures Hermanni tänaval, kuni Liidi tuli linna ja õppis morfiumi pritse panema.

Mäletan, kui ambulants oli Pärispeal meie aia taga ja Leeni kanti välja. Tema voodi oli meie “saalis”.

Neli päeva enne surma hüüdis Leeni järsku Liidit oma juurde ja ütles värskelt morfiumi alt ärgates:

"1.detsembril hakkavad maksma uued seadused ja paragrahvid. Tee mu öösärk korda ja pane leivad valmis."

Sõnasõnalt.

Ma seisin ema kõrval.

1.detsembri õhtupoolikul ütles järsku ema: “Jookse Madjuksele vanaema järgi nii kuidas jalad võtavad."

Mäletan et vanaema kallis jooksis terve tee latern käes nii nagu kerides hing kinni. Jõudsime hästi.

Leeni suri samal õhtul pool kaheksa.

Mida vöis tema teada kalendrist, kui elas viimased kuud ainult kangete pritside mõjul, pooleldi koomas.

Aga nii see oli.

Öösärk oli ammu valmis, ja järgnevad ööd ja päevad oli ema Madjuksel matuseid korraldamas. Mina, 10-aastane, ja Valdek (vanem vend), olime kahekesi kodus, Leeni meie verandal... Mäletan veel, et Valdek puges öösel minu kaissu. Minu suureks rõõmuks.

Matusepäevast enesest on väga udune mälestus.

Sellest on 70 aastat möödas.

Leeni oli see kõige sügavamalt usklik inimene keda ma tean. Minu ema oli ka, aga kõigepealt oli seda vanaema Olga, nende ema.

Mida ka pastor oma kõnes talle matusel ütles. Valdek oli temaga rääkinud."

Vanaema Olga suri Rootsis 1968. aasta jaanuaris, olles siis juba 89 aastat vana.

...