...
Ametlik paber.
Dokument.
Kandiline ja kerge.
Kaalult kerge, sisult raske.
Aeg annab kaalu juurde.
Mõned sellised paberid panen üles tänasesse fotojahti.
Dokumendid erinevatest aegadest.
...
Vanaisa juhiload.
Jõuvankri juhtimisluba koos katsetunnistusega.
Katsetunnistusel on öeldud, et T.M. sooritas rahuldavalt Noortemeeste Kristliku ühingu AUTOKOOLI juures Teedeministeeriumi loal moodustatud katsekomisjoni ees jõuvankrite seaduse elluviimise määruste (R.T. Nr. 45-1929.a.) § 38 ettenähtud sõidukatse.
Välja antud Tallinnas, 25. aprillil 1936. aastal
Juhiluba on välja antud 1936. aasta mais.
Maksev jõuvankri juhtimiseks isiklikuks tarbeks plahvatusmootoriga varustatud jõuvankri tarvis. II liik, prillide kandmine ei ole kohustuslik.
Vanaisa oli siis 32-aastane.
...
Vanavanaema ajutine isikutunnistus.
See foto pole tehtud originaaldokumendist, mulle saadeti koopia.
Välja antud Soomes 1944. aastal.
See oli vahepeatus teel Eestist Rootsi.
Paadipõgenikud ...
Vana-vanaema oli siis 64-aastane.
...
Kui vanaema ema lahkus Eestist, siis vanaisa ema toodi 1944. aastal Tudulinnast ära maale vanaema-vanaisa juurde.
Dokument näitab võimude vahetumist Eesti territooriumil.
Isikutunnistus (ausweis) on välja antud 8. detsembril 1941 aastal ja kannab haakristiga pitsatit.
Isikuandmed on kantud sisse nii eesti kui ka saksa keeles.
9. oktoobril 1944. aastal on elukoht ümber registreeritud juba vene keeles.
Ainult vene keeles.
Vana-vanaema oli siis 74-aastane.
Kahjuks on see dokument ilma fotota.
...
Viimane dokument hüppab ajas pool sajandit edasi.
See on minu välispass aastast 1989.
Tegemist on minu esimese välisreisiga.
Ega siis ei reisitud nii nagu tänapäeval. Kuna läksime emaga koos, oli asi veidi lihtsam. Ema hoolitses, et passi saaks Soome transiitviisa, mina hankisin Rootsi viisad.
Ega ma täpselt ei mäleta, kuidas see Soome-viisa hankimine käis. Kuigi konsulaat asus Leningradis, sai ema viisataotluse siiski Tallinnas sisse anda. Pikad järjekorrad ja varahommikused passimised, aga igatahes kätte ta need sai.
Lugu ise oli tunduvalt värvikam, kahjuks pole enam meenutajat.
Rootsi viisa jaoks tuli Leningradi sõita. Võtsin töölt vabad päevad, istusin kolmapäeva õhtul Leningradi rongi ja hommikuks olin kohal.
See oli hullumaja, mis seal konsulaadi juures toimus, täiesti lootusetu. Keegi kuskil ütles, et Moskvas on asi normaalsem. Kolasin päev otsa Leningradis, õhtul istusin Leningrad-Moskva rongi ja reede hommikul olin Moskvas.
Seiklesin metrooga, kohale jõudsin. Ka pikk järjekord ukse taga, aga asi oli normaalsem.
Veidi enne 12 ütles rootslasest konsulaaditöötaja, et tänaseks kõik, rohkem taotlusi vastu ei võeta. Olin ukse taga esimene. Näitasin kellale, et on veel mõned minutid aega. Ja imede-ime, sisse ma sain.
Paar tundi hiljem oli viisa passis. Kolasin linna peal ja õhtul istusin rongi Moskva-Tallinn. Laupäeva hommikuks olin Tallinnas.
Nii on nende paberite saamislood teinud kerged ja kandilised dokumendid kõik omamoodi kaalukateks.
...Ametlik paber.
Dokument.
Kandiline ja kerge.
Kaalult kerge, sisult raske.
Aeg annab kaalu juurde.
Mõned sellised paberid panen üles tänasesse fotojahti.
Dokumendid erinevatest aegadest.
...
Vanaisa juhiload.
Jõuvankri juhtimisluba koos katsetunnistusega.Katsetunnistusel on öeldud, et T.M. sooritas rahuldavalt Noortemeeste Kristliku ühingu AUTOKOOLI juures Teedeministeeriumi loal moodustatud katsekomisjoni ees jõuvankrite seaduse elluviimise määruste (R.T. Nr. 45-1929.a.) § 38 ettenähtud sõidukatse.
Välja antud Tallinnas, 25. aprillil 1936. aastal
Juhiluba on välja antud 1936. aasta mais.
Maksev jõuvankri juhtimiseks isiklikuks tarbeks plahvatusmootoriga varustatud jõuvankri tarvis. II liik, prillide kandmine ei ole kohustuslik.
Vanaisa oli siis 32-aastane.
...
Vanavanaema ajutine isikutunnistus.
See foto pole tehtud originaaldokumendist, mulle saadeti koopia.Välja antud Soomes 1944. aastal.
See oli vahepeatus teel Eestist Rootsi.
Paadipõgenikud ...
Vana-vanaema oli siis 64-aastane.
...
Kui vanaema ema lahkus Eestist, siis vanaisa ema toodi 1944. aastal Tudulinnast ära maale vanaema-vanaisa juurde.
Dokument näitab võimude vahetumist Eesti territooriumil.
Isikutunnistus (ausweis) on välja antud 8. detsembril 1941 aastal ja kannab haakristiga pitsatit.
Isikuandmed on kantud sisse nii eesti kui ka saksa keeles.
9. oktoobril 1944. aastal on elukoht ümber registreeritud juba vene keeles.
Ainult vene keeles.
Vana-vanaema oli siis 74-aastane.
Kahjuks on see dokument ilma fotota....
Viimane dokument hüppab ajas pool sajandit edasi.
See on minu välispass aastast 1989.
Tegemist on minu esimese välisreisiga.
Ega siis ei reisitud nii nagu tänapäeval. Kuna läksime emaga koos, oli asi veidi lihtsam. Ema hoolitses, et passi saaks Soome transiitviisa, mina hankisin Rootsi viisad.
Ega ma täpselt ei mäleta, kuidas see Soome-viisa hankimine käis. Kuigi konsulaat asus Leningradis, sai ema viisataotluse siiski Tallinnas sisse anda. Pikad järjekorrad ja varahommikused passimised, aga igatahes kätte ta need sai.
Lugu ise oli tunduvalt värvikam, kahjuks pole enam meenutajat.
Rootsi viisa jaoks tuli Leningradi sõita. Võtsin töölt vabad päevad, istusin kolmapäeva õhtul Leningradi rongi ja hommikuks olin kohal.
See oli hullumaja, mis seal konsulaadi juures toimus, täiesti lootusetu. Keegi kuskil ütles, et Moskvas on asi normaalsem. Kolasin päev otsa Leningradis, õhtul istusin Leningrad-Moskva rongi ja reede hommikul olin Moskvas.
Seiklesin metrooga, kohale jõudsin. Ka pikk järjekord ukse taga, aga asi oli normaalsem.
Veidi enne 12 ütles rootslasest konsulaaditöötaja, et tänaseks kõik, rohkem taotlusi vastu ei võeta. Olin ukse taga esimene. Näitasin kellale, et on veel mõned minutid aega. Ja imede-ime, sisse ma sain.
Paar tundi hiljem oli viisa passis. Kolasin linna peal ja õhtul istusin rongi Moskva-Tallinn. Laupäeva hommikuks olin Tallinnas.
Nii on nende paberite saamislood teinud kerged ja kandilised dokumendid kõik omamoodi kaalukateks.
Teised kaalujad
...
21 kommentaari:
sul on kodus tõesti tõeline kummut. Koos lugudega.
Terve ajalugu kandilistel kergetel paberitel. Aga kui neid palju kokku panna, on kandiline pakk ikka päris raske. Sisu raskus on veel omaette.
Nii ta on. Kandilisi pakke palju, kummutisahtlites segadus ja ruumi vähe...
Tänud-tänud-tänud jagamast!
See oli nüüd üks tõeline hetkede ja elude jagamine. Tänud ja kummardused.
Väga huvitav lähenemine teemale.
Tegelikult oli päris huvitav neid jupikesi kokku punuda... aitäh märkamast :) Tore, kui meeldis.
Selliseid ajaloo hõnguga pilte vaataks veel ja veel. Neis on see MIDAGI, see õhkama panev midagi.
See viimase loo Rootsi viisa oli ka kindlasti üks neljakandiline tükk, aga ometi sugugi mitte kerge.
kas Sulle jäi välispass kätte?
või pildistasid seda enne äraandmist?
Pass mul alles jah...
Kunagi kirjutasin Su blogisse, et tunnen Sinu kummuti sisu vaadates hingesugulust. Täna veendusin selles taaskord. Mõlemad oleme vist laisad koristama. Seepärast kogunebki meile "igasugust rämpsu", mis omal ajal jäetud ära viskamata. :)
milline ajalugu neis!
vanaema ajutises passis on kirjutatud virolainen, tulnud : endine Viro...
ja autojuhiluba vaadates mõtlesin ,et ei tea, kas autokauplus oleks siis jõuvankrite saal.
Kusjuures Moskvas olid tollal asjaajamised kuidagi vastutulelikumad, kui kuuldi, et kaugelt tulnud inime...
Mina nuriseda ei tohi, sest asi sai tehtud ja suhtlemine konsulaadis perfektne. Mäletan neid töötajaid, et olid noored pikad viikingid :)
Aga järjekorras järgmised olid 3 Leedu meest, ja nemad jäid ukse taha. Kusjuures enne seda jõudsime peaaegu et vennastuda, aga hetkel, kui mina sisse sain ja nemad mitte, tundsin kuklaga, kuidas nad mind vihkavad.
Tegelikult pean ma tunnistama, see oli päev, kus mul lihtsalt vedas. Olin rongis tuttavaks saanud ühe abielupaariga, kes sõitsid sama kolmnurka - Tallinn - Leningrad - Moskva - Tallinn. Vanemad inimesed olid, aga kuna kohtusime erinevates situatsioonides korduvalt, eks siis natuke jutustasime. Nemad olid Moskvas takso võtnud ja muidugi tükk aega enne mind kohal. Ma läksin julmalt järjekorras nende juurde, justnagu vana tuttav, ja küsisin, kas tohin nende selja taha jääda. Ma ei tea, kas neile see meeldis, aga nad nõusutusid. Ega keegi sabataja saanud aru, mida me eesti keeles rääkisime, vähemasti need leedukad mitte. Küllap jätsime ühe pere mulje. Aga minu jaoks oli hetkel elu küsimus, et aja sisse mahtuda, sest ees oli nädalavahetus ja kodu kaugel. Nüüd, tagantjärgi mõelda, ega leedukate jaoks midagi ei muutunud. Mina sain sisse, vaevalt et neid kolme meest need noored rootslased teenindama oleks hakanud.
Eks ma pean oma südametunnistust kuidagi vaigistama :P
väliselt kerged, sisult väga kaalukad...
On minulgi pakkide viisi mitmesuguseid dokustaate tallel, sealt vaatab ajalugu vastu ja iga paberiga on seotud oma lugu...
Vanaema isikutunnistuse pildistamise mõte tuli korraks ka mulle, see mul täitsa olemas.
Huvitav lugemine.
Kui huvitav!
yhinen tänumeeles kiidukooriga ;)
nii põhjalik ülevaade ja eakas materjal.
Nii raske, et küüru vajub:)?
Paberid aitavad meenutada, õnnelikud, kel selliseid alles on!
Hunt... olen aru saanud, et peale koristamist ei leia enam mitte midagi üles. Nii et las parem olla :)
...
Aitäh kõigle, kes siia vaatama tulid :)
tänud jagamast! huvitav lugemine, huvitavad dokumendid
Postita kommentaar