Minu esimesed mälestused ohatistest jäävad aega, kui õppisin V klassis. Mõned vastikud mälestused jäävad sinna kanti veel.
Odraivad.
Esimesed (ja viimased) täid peas.
Vastik, vastik, vastik...
Nüüd võin kinnitada, et vanadus on tunduvalt helgem kui puberteet.
Täid käivad kauges kaares mööda, erilist füüsilist lähedust ju ka ei ole, ja eks neile sobiv elukeskkond on liiga hõredaks muutunud, et asustada.
Odraivasid pole ka, ja kui olekski, küll siis leiaks sobiva raamiga prillid, et varjata.
Aga need va ohatised... teised saavad külma või mingi nakkuse, lamavad voodis ja naudivad palavikku, mina käin ringi, suu pruntis peas.
Seekord ka, nädala alguses tekkis huulel kahtlane kihelus. Pilk peeglisse ja asi selge.
Aga selgeks pole saanud, et mida teha ohatisega.
Nüüd apteegis igatsugu peened plaastrid, maksavad suurt raha ja lubavad mõnusat äraolemist. Ükskord üht sorti ostsin, natuke aega püsis, siis hakkas lipendama, ja kui ära tõmbasin, tuli koos ohatise ja muu ollusega, asemele jäi rõve tühik. Jube valus oli ka. Ju ma ei oska kasutada, rohkem pole katsetanud.
Aga nõuka-ajal oli igasugu rahvatarkusi.
Et mida teha noore ohatisega.
- Õngitse kõrvast vaiku ja määri huulele... mis jäi vaigu puudumisel ära.
- Põleta kasetohtu ja see kollane õli, mis alusele alles jääb, määri huulele... mis jäi ära ajapuuduse tõttu.
- Määri hambapastaga.
Kuna oli kiire-kiire, siis see sobis kõige paremini. Tegin oma suunurga kelmikalt valgeks ja käisin avalikus kohas, suu hambapastalõhnaline ja -värviline.
Ainult et see tänapäevane hambapasta... nõuka-aegset "Pomorini" ju enam pole.
Nüüd peaks lõpetuseks kokku võtma, et kuidas läks.
Harju-keskmine, ma ütleks.
Ohatis suureks ei läinud, suu on veidi kärnas küll ja natuke ehk kaugemaltki. Aga lopsakat pakitsust ei tulnudki, on hullemini olnud.
Nii et ma nüüd ei tea.
Soovitada ei saa, aga muljetada, miks mitte :)
...
Odraivad.
Esimesed (ja viimased) täid peas.
Vastik, vastik, vastik...
Nüüd võin kinnitada, et vanadus on tunduvalt helgem kui puberteet.
Täid käivad kauges kaares mööda, erilist füüsilist lähedust ju ka ei ole, ja eks neile sobiv elukeskkond on liiga hõredaks muutunud, et asustada.
Odraivasid pole ka, ja kui olekski, küll siis leiaks sobiva raamiga prillid, et varjata.
Aga need va ohatised... teised saavad külma või mingi nakkuse, lamavad voodis ja naudivad palavikku, mina käin ringi, suu pruntis peas.
Seekord ka, nädala alguses tekkis huulel kahtlane kihelus. Pilk peeglisse ja asi selge.
Aga selgeks pole saanud, et mida teha ohatisega.
Nüüd apteegis igatsugu peened plaastrid, maksavad suurt raha ja lubavad mõnusat äraolemist. Ükskord üht sorti ostsin, natuke aega püsis, siis hakkas lipendama, ja kui ära tõmbasin, tuli koos ohatise ja muu ollusega, asemele jäi rõve tühik. Jube valus oli ka. Ju ma ei oska kasutada, rohkem pole katsetanud.
Aga nõuka-ajal oli igasugu rahvatarkusi.
Et mida teha noore ohatisega.
- Õngitse kõrvast vaiku ja määri huulele... mis jäi vaigu puudumisel ära.
- Põleta kasetohtu ja see kollane õli, mis alusele alles jääb, määri huulele... mis jäi ära ajapuuduse tõttu.
- Määri hambapastaga.
Kuna oli kiire-kiire, siis see sobis kõige paremini. Tegin oma suunurga kelmikalt valgeks ja käisin avalikus kohas, suu hambapastalõhnaline ja -värviline.
Ainult et see tänapäevane hambapasta... nõuka-aegset "Pomorini" ju enam pole.
Nüüd peaks lõpetuseks kokku võtma, et kuidas läks.
Harju-keskmine, ma ütleks.
Ohatis suureks ei läinud, suu on veidi kärnas küll ja natuke ehk kaugemaltki. Aga lopsakat pakitsust ei tulnudki, on hullemini olnud.
Nii et ma nüüd ei tea.
Soovitada ei saa, aga muljetada, miks mitte :)
...
11 kommentaari:
Igatahes väga lopsakas ohatise-lugu :)
Ma soovitaks taruvaiku sisaldavat salvi-sain kord pisikese purgikese (see oli kodune toodang,kahjuks ei tea retsepti,aga arvan,et apteekides ka midagi sellist kindlasti on) ,see oli küll üsna tõhus-niipea,kui tunned,et hakkab midagi suu otsa looma,määrid aga ära ja enam pole sel ohatisel eriti laiata midagi :)
Usun minagi kodusesse toodangusse, kunagi apteegist saadud suvaline salv oli mõttetu.
Eks ma lähen uuele katsele ;)
ohatise raviks hetkel midagi tõhusat ei meenu, aga soolatüüka vastu pidada aitama, kui viskad peotäie soola pliidisuust sisse ja jooksed ise nii ruttu minema, et soola praksumist ei kuule. võib-olla aitab ka, kui klapid pähe panna :D
Ma loodan, et abipaluja ei pahanda, kui ma kõige jaburama asja sellelt lehelt eraldi välja toon:"Kui ohatest ehk moa-alusid taheti ära ohutada, siis korjati rehetoa seina vahelt üheksa kord üheksa (81) rukkitera, mis rukkirehtede aal rabades on sinna seinaprao vahele jäänd. Ja keedeti ummuses paa sees neid, üheksa kord üheksa rukkitera, veega ära. Ja pestakse selle veega moa-alused ära. Siis kaovad moa-alused puhtaks ära."
nojah, igatahes aitäh meenutamast... pubeka-eas olid mul soolatüükad ka :P
...
Aga nüüd ohatiste juurde tagasi. See (herba) on tõesti üks väärt lehekülg ja vähemasti sama tark kui nõuka aeg. nt ohotadi (?) kirve peale suetsetades kasetoho higi, sedä peale määrida... no mis mina siis räägin :)
..
Enamik õpetusi on siiski suvise ohatise vastu, aga seda kuusekoore oma võiks proovida... kui ikka mõeldud on see ohatis, mis suu peale sünnib :P
...
Nendest moa-alustest katsun mööda vaadata, muidu paneb sõbrants mind veel muinasjutu sisse ;)
mulle meeldivad ikka on sellised ravimeetodid: Kasetohu tükikesega tehti uhatuse peale viiskand × ja siis pandi see tohutükike mua sisse mädanema. Sellega kadus siis uhatus ära, kui õli see tohutükike mäda, siis oli kua uhatus kadunud.
sellise abiga tuleb vist küll aasta otsa kärnas huulega ringi käia, aga see-eest väga öko.;)
Ja aitäh hea mõtte eest :D
Tehtud! :P
Saingi laulu sisse :P
http://osaline-iseendaga.blogspot.com/2011/01/ohatise-araohutamine.html
Ikka viin,viin,viin... a tegelikult eeter, mis on kõige parem -ja või kui seda pole siis saialille tinktuur.Lihtsalt peal hoida väikse tupsuga, küll ta ää kõrvetab .Aga seda tasub proovida siis alles kui kõik need teised toimingud ää proovitud n.ö varuvariandina.
ehh... kui uus ohatis tuleb, olen nagunii jälle paanikas ja unustan kõik ära :P
tere,
mul on ka sama mure. kõige rohkem on seni abi toonud retseptiravaimid herpese jaoks. kui sügisel teha korra valtrexi kuur läbi, on terve talv hooleta. mul on ikka muidu talvel nad peaaegu üksteise otsas huulepiiril, ninas, nina all. täielik õudukas.
jõudu!
i.
Postita kommentaar