...
Pealkiri on inspireeritud kunagisest järjefilmist "4 tankisti ja koer". Mis aeg küll elu ja inimestega teeb! Tänapäeva tankistidest ja koerast tuleks hoopis teistsugune film.
Aga minul on elus olnud 4 fotokat. Üks parem kui teine. Ütlen seda täitsa siiralt. Nad on olnud head, minu jaoks. Tegelikult pole nad olnud kunagi eriti head, isegi mitte omas ajas. Aga kui mõelda, kui kaugel ma ise olen täiuslikkusest, siis olen nõus kõige muu täiuslikkusekaugusele läbi sõrmede vaatama.
Minu esimene fotokas oli "Smena". Selle sain oma vanuselt keskmiselt onult. Tema oli sellest välja kasvanud. Et "Smenaga" saab häid pilte teha, tõestasin ma juba oma esimese filmiga. Klõpsutasin selle täis oma punn-onu pulmas. Mina olin siis 14 ja peigmees 21. Eks me rohkem nagu õde-venda olimegi. Minu ema (tegelik õde) oli oma noorimast vennast 18 aastat vanem.
Pulmapildid tulid välja väga head... minu meelest. Pruutpaari meelest olid ka päris head, sest tegelikul fotograafil juhtus äpardus, film keris kinni ja pilte välja ei tulnudki. Nii et kui poleks mind, ei oleks olnud ka seda filmitäit pilte.
Esimene abielupäev
...
Teise fotoka sain oma kõige vanema onu käest. Siis oli tema sellest välja kasvanud. Uus fotokas kandis nime "FED", mille ma sujuvalt Frediks ümber ristisin. Ju siis oli iga, et midagi meessoost peab südamelähedane olema, olgu selleks siis kasvõi ühesilmne kaamera.
Frediga ma väga lähedaseks ei saanud. Tema nõudis juba veidi süvenenumat lähenemist ja sättimist. Pildid tulid igatahes kvaliteedilt viletsamad. Mõned filmid ikka on ka sellest ajast. Fotod oma laste lapsepõlvest on just nimelt "Fed"-iga tehtud.
...
Kui tuli kataloogikaubanduse aeg, tellisin endale ka kaamera.
Kaamera... see kõlab uhkesti!
Tegu oli tavalise seebikarbiga, kuigi maksis päris suure osa minu palgast. Ilus kõlav nimi on tal ka - "Samsung".
Kaaslaseks päris mitu aastat ja tehtud päris palju pilte. Liigagi palju. Üks eelis sellel fotokal järgmise ees igatahes oli... plõks ja pilt. Praegu on nii, et A-d hakkan pildistama, aga B jääb peale.
Sellest ajajärgust on mul mitu albumitäit pilte.
Armastan oma pilte, kuigi nad mõnigi kord sellised äbarikud ja ähmased on. Minu jaoks igal fotol kandev mõte.
...
Viimase fotoka ostsin suvel 2008. Just olin puhkuserahad kätte saanud. Seebikarp seegi, aga ikka digikas. Pilt kohe vaadata.
Ma usun, et olen oma "Olympusega" päris sõbraks saanud. Kuigi mitte esimesest hetkest. Suvi 2008 pidin ma oma vana aparaati kasutama, sest uus tuli saata garantiiremonti. Keeldus avanemast. Kinnise iseloomuga järelikult. Nüüd seevastu kannatab kõik mu kapriisid ja käitumised välja. Aku on ka vastupidav, aga ikkagi, vanaks hakkab jääma. Plekid on näkku tulnud. Pean asjatundjaga konsulteerima, ehk annab eemaldada.
Aga kui annabki, siis tahaks ikkagi uut. Mitte mingit peent kaamerat, olen tegelikult uue väljagi valinud. Soodusmüügi aja magasin maha, kui uus tuleb, siis ostan, olgu pealegi, et ainult roosa variant. Peaasi, et parajalt õhuke taskusse pistmiseks.
Nüüd peaks lõpuks mõned sõnad pildistamisest ka rääkima.
Kui digikaga tundus algul, et tuleb iga päev nö kirja panna, siis nüüd aitab sellestki, kui nädalas paar plõksu teen. Pilte töödelda ma ei oska, aga pole hullu, mulle meeldivad mu pildid niisamutigi. Loomulikult ma sätin ja mõtlen ja kaalutlen, aga pole probleem aparaat pihku haarata ja plõks ka niisama teha, peaasi, et ilus hetk kaotsi ei läheks.
Eks ma siis hakkan töötlema (st õppima seda), kui saab oluliseks, et teistele ka meeldiks...
...
Aga minul on elus olnud 4 fotokat. Üks parem kui teine. Ütlen seda täitsa siiralt. Nad on olnud head, minu jaoks. Tegelikult pole nad olnud kunagi eriti head, isegi mitte omas ajas. Aga kui mõelda, kui kaugel ma ise olen täiuslikkusest, siis olen nõus kõige muu täiuslikkusekaugusele läbi sõrmede vaatama.
Minu esimene fotokas oli "Smena". Selle sain oma vanuselt keskmiselt onult. Tema oli sellest välja kasvanud. Et "Smenaga" saab häid pilte teha, tõestasin ma juba oma esimese filmiga. Klõpsutasin selle täis oma punn-onu pulmas. Mina olin siis 14 ja peigmees 21. Eks me rohkem nagu õde-venda olimegi. Minu ema (tegelik õde) oli oma noorimast vennast 18 aastat vanem.
Pulmapildid tulid välja väga head... minu meelest. Pruutpaari meelest olid ka päris head, sest tegelikul fotograafil juhtus äpardus, film keris kinni ja pilte välja ei tulnudki. Nii et kui poleks mind, ei oleks olnud ka seda filmitäit pilte.
Esimene abielupäevTeise fotoka sain oma kõige vanema onu käest. Siis oli tema sellest välja kasvanud. Uus fotokas kandis nime "FED", mille ma sujuvalt Frediks ümber ristisin. Ju siis oli iga, et midagi meessoost peab südamelähedane olema, olgu selleks siis kasvõi ühesilmne kaamera.
Frediga ma väga lähedaseks ei saanud. Tema nõudis juba veidi süvenenumat lähenemist ja sättimist. Pildid tulid igatahes kvaliteedilt viletsamad. Mõned filmid ikka on ka sellest ajast. Fotod oma laste lapsepõlvest on just nimelt "Fed"-iga tehtud.
...Kui tuli kataloogikaubanduse aeg, tellisin endale ka kaamera.
Kaamera... see kõlab uhkesti!
Tegu oli tavalise seebikarbiga, kuigi maksis päris suure osa minu palgast. Ilus kõlav nimi on tal ka - "Samsung".
Kaaslaseks päris mitu aastat ja tehtud päris palju pilte. Liigagi palju. Üks eelis sellel fotokal järgmise ees igatahes oli... plõks ja pilt. Praegu on nii, et A-d hakkan pildistama, aga B jääb peale.
Sellest ajajärgust on mul mitu albumitäit pilte.
Armastan oma pilte, kuigi nad mõnigi kord sellised äbarikud ja ähmased on. Minu jaoks igal fotol kandev mõte.
...Viimase fotoka ostsin suvel 2008. Just olin puhkuserahad kätte saanud. Seebikarp seegi, aga ikka digikas. Pilt kohe vaadata.
Ma usun, et olen oma "Olympusega" päris sõbraks saanud. Kuigi mitte esimesest hetkest. Suvi 2008 pidin ma oma vana aparaati kasutama, sest uus tuli saata garantiiremonti. Keeldus avanemast. Kinnise iseloomuga järelikult. Nüüd seevastu kannatab kõik mu kapriisid ja käitumised välja. Aku on ka vastupidav, aga ikkagi, vanaks hakkab jääma. Plekid on näkku tulnud. Pean asjatundjaga konsulteerima, ehk annab eemaldada.
Aga kui annabki, siis tahaks ikkagi uut. Mitte mingit peent kaamerat, olen tegelikult uue väljagi valinud. Soodusmüügi aja magasin maha, kui uus tuleb, siis ostan, olgu pealegi, et ainult roosa variant. Peaasi, et parajalt õhuke taskusse pistmiseks.
Nüüd peaks lõpuks mõned sõnad pildistamisest ka rääkima.
Kui digikaga tundus algul, et tuleb iga päev nö kirja panna, siis nüüd aitab sellestki, kui nädalas paar plõksu teen. Pilte töödelda ma ei oska, aga pole hullu, mulle meeldivad mu pildid niisamutigi. Loomulikult ma sätin ja mõtlen ja kaalutlen, aga pole probleem aparaat pihku haarata ja plõks ka niisama teha, peaasi, et ilus hetk kaotsi ei läheks.
Eks ma siis hakkan töötlema (st õppima seda), kui saab oluliseks, et teistele ka meeldiks...
18 kommentaari:
Mind näiteks on alati hämmastanud millise põhjalikusega Sa suhtud oma suguvõsa ajaloo dokumenteerimisse. Sel fotoasjandusel on ju ka sama põhi.. või baas. Hetkede kogumine, kui nii võib öelda. On nii või?
Küllap hetkede kogumine on olemuselt midagi muud kui kunstilooming läbi fotograafia. Tehniline täiuslikus on tunduvalt vähema tähtsusega.
Kuigi jah, teinekord on päris keeruline vahet teha kus lõpeb hetkede kogumine ja algab loomingulise sunni rahuldamine .. ja vastupidi.
Minu esimene fotokas oli ka smena.
"Smena" oli tegelikult geniaalne aparaat - midagi tänapäevase seebikarbi moodi. Iga plõksuga tuli mingi pilt.
"FED" pidigi olema loogiline jätk. Vene aparaatidest pisut kraad kõrgem oli "Zenit". Kuigi mitmedki eelistasid esimest teisele. Enamus professionaale töötas aga aparaadiga "Kiev". Endal olid nad kõik olemas ja lisaks paar laifilmi aparaati ("Sojuz" ja lääne omad).
Mõnusalt kirjutatud - olid ajad ... ;-)
Küllap on nii. Kilde korjata. Ehk kunagi keegi paneb terviku kokku :)
Kui paneb. Ja kas see ongi oluline. Teen seda tegelikult sellepärast, et see meeldib mulle. Mulle meeldib teha neid asju, mis mulle meeldivad :P
...
Vanade aparaatidega on nii, et ühel hetkel on mul kahju, et ma ei suuda vanadest asjadest loobuda... ja järgmisel hetkel on kahju, et olen neist loobunud. Fotokad läksid kindlasti igasugu lastele mängimiseks. Esimene mobla... see võiks ju ka kuskil alles olla. Ehk ongi, kui otsima hakata.
Aga Smena oli tõesti hea. Mu see noorim onu teeb veelgi nõuka -aegse fotokaga pilte, marki ei mäleta, aga pildid on head ... Mis, Hunt, sinu fotokatest on saanud?
Jep... olid ajad...
:)
Sohh, kus tuli tuttavaid asju ette...
Minu esimene fotokatega varustaja oli kah onu...
Esimene oli mul aga Zorki2, hea aparaat tõesti. Õde aga leidis kuskilt vana Smena2 ja plõksutas sellega suvalise ava ja säriga filmi täis ning kõik tulid välja imelikul kombel...
Teine kaamera oli minulgi FED, viimane onult saadud sünnipäevakink. Alles siiani. Onu Zeniti ja Kievit sain kah proovida, paraku mingil ajal müüs isa need maha...
Järgmine, seebikarp, tuli lahe tagant kingituseks, teenis ka kaua. Siis veel paar seebikat, mõni aasta vahet ja esimene digiseebikas oli kah Olympos, praegu Tupsu kasutuses. Ning poolteist aastat tagasi siis korralik peegelkaamera... Sellele on juba kotiga lisavarustust kogunenud.
Aga nii see on, et kes juba fotopisiku külge saanud, sellele see külge jääb...
Mispärast inimesed üldse midagi koguvad. Seepärast, et see neile meeldib, onju.
Meeldiva kogumine on ju nii tore, jah kui ainult tasakaal püsima jääb. Kui ikka jätkub samal ajal ka võimet minna lasta.
Mingil hetkel, Tegelinski, müüsin osa fotoaparaatidest maha. Mõned jäid nendesse kodudesse kust olen elu jooksul lahkunud. Imekombel on alles jäänud aga üks naljakas aparaat, saksalaste 20.-30. toodetud laifilmi "kast" nimega Eho Duplar.
Tasakaal... see pole mu tugevaim külg. Aga ma teen endaga tööd, isegi kui see mu muu elu tasakaalust välja lööb :)
Hunt... ma arvan, et parim on alles :)
Mina esimeste fotokate nimesid ei mäleta. Aga üks oli vist selline, mis 36sele filmile 72 pilti mahutas.
Aga kui tohib, siis ma võtaks siit oma senisele elumotole (kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab) teise lisaks?
See on lihtsalt nii superhea lause: Mulle meeldib teha neid asju, mis mulle meeldivad.
ikka tohib :)
Panid meenutama.
Kas blogimaal võib olla nii nagu koolis, et õpetaja ütleb kirjandi teema? Nii tahaks ka oma piltidest kirjutada.
Nojah, et mitte fotojaht vaid "Mälestuste jahil"... igaüks haakub teemaga, mis talle sobib. Hundiulg alustas, mina pole süüdi ;)
Minu kõrges kunstikoolis käiv vend ütles kord, et sinu pildid on hea kompaga.
Palju õnne tolle pisikese poisi sünnipäeva puhul!
Tänu... hea sõna ja õnnesoovide eest :)
wow, kui kihvt,:D fantastilised pildid igatahes. oleks põnev nendest fotokatest omakorda pilte näha :D Piltide ja jutu järgi mulle tundub et Samsung oli parim ?
Elagu seebikarbid! Mul on ka Samsungi seebikarp (SL605), USAst ostisn 150 dollariga ja olen hullult rahul. Nii mõnus on igapäeva elu pildidega jäädvustada. Ise olen seda tüüpi, kes kogu aeg pildistab - bussipeatustes, hommikuti rõdu peal jne jne :D
Jep, kui kvaliteeti vaadata, siis Samsungi (värvi)pildid on ok. Aga Smena mustvalged, tagantjärgi eriti, ka päris head.
Nii et minu jaoks on lihtsalt iga fotokas mingil ajaetapil oluline olnud.
Kardan, et nüüd neid esimesi fotokaid enam alles pole... on läinud mõnele lapsele mänguasjaks.
...
Tore, et mu mõtted haakuvad :)
Postita kommentaar