...
...
...Millalgi augustis tulevad kärbsed, kes hammustavad.
Ja siis need tüütud äädikakärbsed.
Viimaste tõrjumine nõuab üksjagu nutikust.
Tänahommikune katse... tegin tule pliidi alla, ja kuigi õhk õues oli paks ning suits korstna kaudu ei jaksanud end välja pressida, tegin ikka korraliku lõkke.
Ega suits tulemata ei jäänud: mahtus läbi pliidirauapragudest, praeahjust ja ukse vahelt.
Nüüd on köök äädikakärbestest lage.
Toad mõnusad suitsutarelõhnalised.
Endal ka hing paelaga kaelas.
Sõbrantsil oli parem (eluohutum) tarkus. Et ämbritäis käärivaid jäätmeid, see koondab kogu väe kokku, pole muud kui tõmba tolmuimejasse.
Iseasi, kas nad sinna ikka jäävad...
Mul on üks varasem katsetus ka. Ikka see käärimaläinud pangetäis. Et koonda väed kokku, ja siis tasakesi ämbrit lohistades (juurde võib hüüda - vissi, vissi, vissi või midagi muud sõbralikku) nihku selle seltskonnaga õue. Mida kaugemale majast, seda parem. Ka tükiks ajaks rahu majas.
Nende hammustavate kärbeste vastu saab kärbsepiitsaga.
Ja kui talvekülmad tulevad, siis kaovad nad ise - kes jääb talveunne, kes külmub niisama ära.
...
5 kommentaari:
Pole midagi uut siin päikese all. Ikka on piits (kärbsepiits) ja präänik (roiskumaläinud ämbritäis) põhilised motivatsioonivahendid.
Kärbsed on vastikud. Lisaks sellele, et sügisesed kärbsed on tigedad, on nad ka kiired - panevad enne ajama, kui jõuad piitsa haarata. Üht kärbest võid sada korda enda kallalt minema peletada, ikka tuleb tagasi.
Oi kuidas ma neid ei armasta, hommik algab piitsaga köögis ja päev lõpeb piitsaga magamistoas.
Sest katsu sa magada, kui kärbes ei maga :)
kärbsepaber ripub köögis ja natuke on sellest abi kah...
ei taha veel sügist, ei taha.
Kärbseid ka ei taha.
bronit...peaaegu nagu bronhiit, õudne.
Postita kommentaar