See on üks tõestisündinud lugu, kuigi ise ma seda pealt ei näinud.
Et kus ma siis tean?
Mehed tegid katust ja vaatasid. Mitte minu mehed ega mitte minu katust.
Aga selle rebasega õnnestus mul isiklikult kohtuda. Ja pildile püüda.
...
Lugu ise oli nii.
Käis aga rebane ketikoera õrritamas. Narritas ja narritas, meelitas koera nurga taha. Koer püha viha täis, ragistab haukuda... jama värk, kett kaugemale ei ulatu.
Aga mis tegi rebane? Kadus koera silmapiirilt, tegi ringi ümber hoone... ja läks ning sõi koera toidukausi tühjaks.
Mehed istusid katusel ja jälgisid mängu.
Sellised rebased meil, erilised, läbi aegade.
...
Et kus ma siis tean?
Mehed tegid katust ja vaatasid. Mitte minu mehed ega mitte minu katust.
Aga selle rebasega õnnestus mul isiklikult kohtuda. Ja pildile püüda.
...Lugu ise oli nii.
Käis aga rebane ketikoera õrritamas. Narritas ja narritas, meelitas koera nurga taha. Koer püha viha täis, ragistab haukuda... jama värk, kett kaugemale ei ulatu.
Aga mis tegi rebane? Kadus koera silmapiirilt, tegi ringi ümber hoone... ja läks ning sõi koera toidukausi tühjaks.
Mehed istusid katusel ja jälgisid mängu.
Sellised rebased meil, erilised, läbi aegade.
...
6 kommentaari:
Rebased juba muinasjuttudes jube kavalad, aga et koera üle kavaldab...?
Ja oleks siis veel salaja ja öösel... lausa päise päeva ajal :)
Oi ülbikud... Aga kui koer äkki targaks saab, siis on repsul keretäis soolas!
see rebane pidada neil lakas magama ja sügisel käib aias õunu söömas. nägin piltigi, kus söömaaeg pooleli :D
Päris Krõlovi vaimus lugu. Et siis seni kuni keegi kartulikoori sõi, lasi teine kartulitel hea maitsta.
Lahe rebane! :o)
Postita kommentaar